Ja nii ma jõudsingi blogi kirjutamiseni. Ma näen kõike seda jaburdust, mis meie avalike liidrite juhtimisel korraldatakse ja mis suunab meid järjest pimedamasse perioodi, seisu kus ministeerium teab paremini kui me ise, mis meile hea on. Nagu see näide kus ministeerium mõni aeg tagasi proovis kõigile jalgratturitele kiivri pähe panna, soovides võtta minult otsustusvabaduse. Või teab ministeerium, et ma ei taha veini osta bensiinijaama poest või proovib kahe (või rohkema 😆 ) inimese vabatahtlikku kooselu seadusega reguleerida … wtf. Kui ma sellist infot endasse kogun (tahtmatult, uudiseid lugedes), siis jääb see minu sisse. See jääb ka sinu sisse ja meie sõbra sisse, aga miski ei muutu. Ma arvan, et on aeg infole teine suund anda ja endast välja lasta oma arvamus, jagada seda sõpradega ja kujundada lõpuks arengutele ilusam sisu ja elule õnnelikum vorm.
Kas sa saad oma eluga hästi hakkama? Töö on huvitav ja tasu on piisav, suhted on elavad ja rõõmu pakkuvad, vaba aega on piisavalt nii hobbideks, liikumiseks kui mõtisklemiseks, tunned end hästi ja õnnelikuna. Kui on nii, siis jaga seda meiega, et kogemus leviks.
Kui aga igapäevaelu polegi nii meediv ja nauditav, siis on vaja aru saada, mis takistab õnnelik olemast. Kas takistused on meie endi peas, ümbritsevas ühiskonnas või oleme ise end oma varasema tegevusega sisse mässinud ja ei pääse enam edasi. Kas rutiin on meie elu peategelane? Hea uudis on see, et miski pole lõplik kui ise otsustame muutusi otsida. Kõikidest aukudest pääseb välja, teinekord on selleks natuke abi ja nõu vaja, tihti ka aega ja kannatust, eelkõige aga soovi ja pealehakkamist.
Huvitav kui palju on Eestis inimesi, kes on eluga tõesti rahul, kes on õnnelikud. Mitte rahul sellega, et kellelgi on veel halvem vaid naudivad oma päevi ja olemist. Mitte rahul sellega, et kuupalk on üle keskmise, pangast sai laenu maja ostmiseks ning et naaber on kade. Ma tahan teada kes on rahul sellega, et ta on olemas. Et ta on olemas ilma naabrita, majata ja palgata.
Kui tahame teada, mis meil olemise õnnest puudu on, siis võiks kirjeldada endale oma ideaalse elu ära. Ja hakata seejärel tükk haaval sinnapoole liikuma. Samas ideaalseks eluks pole ilmtingimata palju vaja. Õnnelikkus on seisund, mitte jõukus ja edu. Õnne eelduseks ei ole hunnik pappi ja bemm. Õnnelikkuse eelduseks võib olla ärritajate puudus. Ja ka otsus, mis mind üldse ärritab. Ammu ei sega mind enam kehv ilm, sest sellist asja polegi minu peas nagu kehv ilm. Mind ei ärrita ka uudised, sest ei pea neid piisavalt usaldusväärseks, et ennast poliitilistest sõnumitest segada lasta. Heaolu segab mõnevõrra lollus, mis aeg-ajalt sisse sõidab. See on tavaliselt seotud mõne ametniku tegevusega. Aga ma tasapisi haagin ennast lahti järgmistest ametnikega seotud suhetest. Kindlasti võib ärritada kas ülemuse või mõne muu tähtsa asjapulga nõue või seletamine. Mul aga ülemust pole. Seega kui sa tead, mis sind ärritab, siis saad nende sündmuste kaotamise nimel tegutseda. Ja kõik muu toimub ilmselt sinu enda sisemuses, peas ja hinges. Iseendaga saad sa aga vaid ise asju kokku leppida ja muutusi juhtida.
Õnnelikuks teevad meid lõppkokkuvõttes head emotsioonid ja neid saame teistelt inimestelt, loodusest või loomingust. Seega tuleks suhelda nendega kellega tore on ja ärritavad tegelased eemale jätta. Metsa ja mere äärde minekuks tuleks aega leida ning kui ise veel ei viitsi joonistada või kirjutada, siis võib ka teiste tehtud kunsti nautida. Ja kõige selle alguseks on hea ka üksi olla, sest siis saab iseendaga suhelda ja oma sisemaailma soove kuulata. Või lugeda seda, mida teised arvavad… 😉
