Istudes Helsingi lennujaamas ja oodates Korea lendu, tunnen kuidas maailm on pisemaks läinud. Aastaid tagasi oleks selline Aasiasse minek tundunud suure ettevõtmisena, nüüd aga ei erine see palju Narva või Võrru minekust. Istud lennukisse, sööd, jood ja tukud veidi ning oledki teisel pool kera. Tegelikult on see päris mõnus tunne, väiksem maailm on ka kodusem.

Koreas pole ma varem käinud ja tundub, et paljud teisedki pole sinna sattunud. Aasiaga on minu jaoks varem seostunud troopika, palmid, soe ilm. Korea aga kõike seda pole, kliima mõttes tavaline Kesk-Euroopa. Talvel on külm ja suvi on soe ning veidi pikem kui meil. Seekordne reis oli kõigest nelja-päevane ning ma külastasin vaid pealinna Seoul. Seega mu kommentaarid on tehtud pealiskaudse info põhjal ja ei pretendeeri sugugi tõele, aga see siin ongi koht kus mõtteid kirjutada, mitte tõde kuulutada.

Seoul on suur 10-miljoni linn, aga täiesti puhas, korras, toimiv. Puhas oli absoluutselt igal pool kuhu ma sattusin, prügikaste tänaval palju näha polnud, aga prügi maha ka ei visata. Isegi rongi aknast välja vaadates polnud kuskil sodi näha. See on ilmselt kultuuri küsimus, kohalikke on korralikeks koolitatud ja õpetatud. Korralikkuse kultuuri märkasin ka mujal, näiteks ühistranspordis andsid enamus inimesi istet kui sisenes neist vanem reisija. Ja punase tulega ei läinud keegi üle tee isegi siis, kui ühtegi autot näha polnud (peale minu, korratu tegelase).

See tekitas minus segadust, sest mitte kuskil mujal pole ma näinud sellist korda, kus suur enamus ka korrale allub. Lisaks on kõikjal ka absoluutselt turvaline, isegi seda tunnet ei ole, et keegi midagi varastada võiks. Tänavakauplejal, kes müüb mingit imelikku kraami, turritab rahapakk rinnataskust välja ja ta teab, et seda keegi ei himusta. Ma ei usu, et eelnev on saavutatud riiklike seaduste ja keeldude abil, see peab olema pikaajaline kultuuri edasikandmise vili.

IMG_0490

Aga kus on siis peidus asja teine pool? Kõik ei saa ju olla nii imeline. Peidetud pool avaldub samuti läbi kultuuri peegli. Linnatänaval näen ma väga palju mustades ülikondades ja valgete särkidega mehi. Vaid mõned enesekindlama näoga tegelased ei kanna lipsu. Naised on riietatud konservatiivsetesse, igavatesse kostüümidesse. Mul tekib tunne, et korealane on väga tubli töötaja ja seda mõtet kinnitavad ka kohapealsed inimesed. Neile on õpetatud, et töö on nii oluline, et nad töötavad end üle, on väsinud ja stressis (mitte, et see eestis ei oleks nii:). Ja siis aitab neid elada alkohol. Pidi olema üsna tavaline, et ülemus on tööl teinud kohustuslikuks pärast tööd üheskoos baari külastamise ja umbes 18-kraadise riisiviina manustamise. Kohalik tudeng kinnitas, et neil on ka mõni õppejõud, kes soovib et üliõpilased koos temaga pärast kooli jooma läheksid. Kuna aga korealased palju alkoholi ei kannata, siis jäädakse üsna ruttu purju ja väsitakse ära. Lisaks rääkis mulle äripartner, et ka iga ärilise läbirääkimisega kaasneb pitsi kummutamine (mida me ka samal ajal tegime).

Seoul viib mind mõttele, et liigne korrastatus (pole vahet kas reeglid on kultuurilised või seadusega tehtud) viib inimese enda allakäigule, ta kaotab loovuse, järgib rutiini ja reegleid ning saavutab haigeks tegeva stressitaseme. Aga riik muidugi õitseb oma kodanike arvelt.

IMG_0493

Suurlinna ja töömesilaste eluga kaasneb veel ebamugavusi. Kui on vaba aeg ja kuskli midagi toimub, siis lähevad kõik nagu üks mees trügides kohale. Pealinnale lähim rannakuurort paikneb 3 tunnise autosõidu kaugusel. Kui aga soovid sinna jõuda ilusal nädalavahetusel, siis võib arvestada kuue tunniga ja muidugi trügimisega ka rannas.

Üks huvitav seik veel Korea elust, nimelt ei maksta seal teenindajatele tip-i. Algselt tundus seegi mõte võõrastav, aga kui kohalik mulle asja selgitas, siis sain aru kui pestud mu enda aju endiselt on. Kui sa oled kohvikus, siis sa juba tasud vastavalt arvele sealsete teenuste eest, sealhulgas hea teeninduse eest. Teenuse hind ongi ju lisatud näiteks su õlle poehinnale. Ja kui sa soovid tähelepanu juhtida väga heale teenusele või toidule, siis on sobiv seda väljendada sõnades otse teenindajale. Silmast silma, otsekoheselt ja ausalt. Lisaraha (tip) andmine on solvav ja annab vihje nagu oleks midagi puudu jäänud. Ja eks see tipitamine puudujäämisest alguse on saanudki, nimelt kohvikuomaniku puudulikust palgamaksmisest teenindajale, kes eluspüsimiseks peab lisaraha kliendi taskust meelitama.

Linnas ringi käies (va üks pisike regioon, mis on nö välismaalaste sõbralik) nägi peaasjalikult vaid asiaate, ei musti ega valgeid, ei araablasi ega pagulasi. See tekitas minus küsimuse, et kas äkki näiteks lääne inimesed ei olegi väga huvitatud Koreasse tulema. Ja küsimust edasi arutledes mõtlesin, kas mina tahaks siia mingiks ajaks elama tulla. Kliima ei ole siin selline, et kliimapagulaseks tulla ja mind ei meelita ka liigne kord, konservatiivsus, odav siin samuti pole. Ainus hea põhjus oleks ilmselt tulla hästitasustatud tööle sellistesse Korea maailmakuulsustesse nagu Samsung või Hyunday. Aga ilmselt on neil töötajaid endilgi, kes pealekauba on oluliselt kohusetundlikumad kui eurooplased või muud tegelased.

Niisiis lõpatan sellega, et kui ühes kohas on kõik nii puhas-korras-turvaline-töökas, siis pole see enam ei huvitav ega mõnus ja ma läheks ikka pigem segasematesse kohtadesse. Võib-olla tasuks siinkohal mõelda ka meie “maailma parimal ametnikul” kuhu poole ta meid veab ja kas ülim kontroll ja korrastatus ei vii mitte stressi ja alkoholismini:)

Print Friendly