Juba tükk aega pole ma kirjutanud ühtegi lugu. Aeg-ajalt võib arutleda ühiskonna nõmeduste üle, aga kogu aeg negatiivse tooniga mulle ei meeldi olla. Ometi pole ühiskond tükk aega pakkunud positiivseid ja lõbusaid teemasid, seetõttu pole ka kirjutamise inspiratsiooni leidnud. Nüüd aga olen tagasiteel Hiina Rahvavabariigist ja tundub, et on emotsioone mida jagada.

Aprilli alguses sain ettepaneku osaleda Hiina koolitusprogrammis, märkusega, et kõik kulud katab Hiina riik. Miks mitte, mõtlesin, täitsin avalduse ja saatsin Hiina. Ühel kolmapäeal tuli saatkonnast info, et olen oodatud Hiinasse pühapäeval, ehk mul oli kaks tööpäeva aega asju korraldada. Küsisin kaks tähtsat küsimust, kuidas saan nii ruttu viisa ja kuidas tekivad lennupiletid. Neljapäeval külastasin Tallinnas Hiina konsulaati ning sisenemise hetkest koos viisaga lahkumiseni läks 35 minutit. Mh, nii mulle juba meeldib, ma arvasin et viisa saamine on võimatu isegi paari päevaga. Lennupilet saabus mu meilile reede lõunal ja sain teada, et äralend on laupäeva hommikul. Saatkond väitis, et keegi on mul lennujaamas vastas ja viib kuhu vaja. Kas tegelikult ka nii on, selgub ilmselt Hiinas. Vastas oldi.

IMG_0996

Inglise keelt Hiinas peaaegu keegi ei räägi. Ei räägita ka hotelli vastuvõttudes, isegi 5* hotellides ei saa keegi aru, mida sa küsid või tahad. Loomulikult ei räägi keegi võõrkeeli ka poodides, restoranides või tänaval. Kommunikeerimine kohalikega on pea võimatu, ainult osavad tõlke äpid aitavad natuke.

Maksmine käib mobiiliga ja kasutades hiinlaste oma äppi WeChat. Sularahas saab ka tasuda kui on soovi, MasterCard aga on mõttetu plastikplaat. Ilmselt tulevik just selles suunas tüürib ka mujal maailmas.

Välikohviku kultuuri pole tekkinud. Lootusetu on leida mõnda puhvetit kus saaks õues istuda ja süüa-juua ning ilusat ilma nautida. Ka pubi ja baari pole just kerge tuvastada. Hiina restorane on hulganisti, aga need pole sellised kohad kus eurooplane tahaks mõnusalt aega veeta. Ning Hiina toidu headus on müüt. Meile pakuti mitu korda päevas uhkeid eineid, kus lauale kanti kümneid taldrikuid erineva toiduga. Süüa aga kannatas neist vaid mõni üksik ja mõnikord närisime vaid friikartuleid (kui neid koos Hiina toiduga pakuti). See mida meie teame hea Hiina toiduna, on tegelikult vist hoopis näiteks Tai toit. Ühesõnaga toidunaudingut Hiinas ei saanud.

Hiinlaste headeks iseloomujoonteks nimetasid hiinlased suurt töökust ja korralduste vastuvaidlematut täitmist. Kahtlustan, et kummagi osas ei anta palju valikuvõimlusi ning sellel baseerib ka Hiina firmade sisekultuur (mille üle ollakse väga uhked).

Igal pool on korralikud teed, palju parke, mis hästi hooldatud ja mõeldud hiinlastele jalutamiseks ja spordiks. Kõik, mis saab, liigub elektriga.

Meie viimane hotell asus Pekingi äärelinnas, kus esialgu ei tundunud olevat mitte midagi huvitavat. Ja kuna keegi võõrkeeli ei räägi, siis konutasime esimestel õhtutel hotelli fuajees. Lahja õlu maksis seal 5€ ja kohvi oli veel kallim. Avastasime, et alumisel korrusel on veel midagi, mis ilmselt on karaoke asutus. Kui soovisin vaatama minna, siis käratati “No”. Küsisin vastuvõtust ühelt mingil määral inglise keelt mõistvalt inimeselt, mis seal all on ja vastuseks sain “only for Chineese”! Ohoo, täitsa äge diskrimineerimine. Leidsin teise trepi ja läksin omapäi vaatama. Jõudes alla korrusele, kus siblisid ringi erinevad teenindajad, märkas mind ka turva. Peaaegu füüsilise tõuklemisega sunniti mind taanduma tagasi ülakorrusele. Kogesime ka mujal, et hiinlased on ebaviisakad ja proovivad oma võimu ära kasutada. Vaatluse tulemusena tekkis siiski mingi idee, mis all toimub. Südaöö paiku väljusid sealt tugevalt joobes mehed, mõnikord ka mõned naised. Järelikult juuakse Hiinas keldris, salaja ja palju. Pubisid polegi ehk sellepärast, et rahvapartei ei toeta avalikku joomarlust ning riigi imago mõttes ei tohi väliskülalised seda märgata. Karaokesse mind ei lastud, aga hotelli ees tänaval oksendav keskealine daam annab ka mingit infot.

Meie hiinlastest vastuvõtjad ei huvitunud vähimalgi määral meie õhtustest ajaveetmistest ning ei rääkinud mitte midagi sellest kuhu me võiks minna tutvuma Pekingi vaba aja veetmise kohtadega või vaadata vaatamisväärsusi. Siiski leidsime me omapäi olulisemad paigad üles. Vaba aeg tundus siinsetele inimestele olevat eelkõige jalutamine poodide vahel ja osadele einestamine kohalikes restoranides. Endiselt polnud kuskil jalutustänavatel toole-laudu, kohvikuid, baare. Ja samal ajal olid normaalse väljanägemisega kohtades ka joogid üsna kallid, ilmselt liiast enamustele elanikele.

Veetes kaks nädalat Hiinas, mitmes linnas, sõites 1300km kiire rongiga, käies firmade külastustel bussidega, tabasime endas tekkimas suure kahtluse. Linnades ei olnud tohutuid rahvamasse, rongi ja bussi aknast välja vaadates nägime põhiliselt tühja maad, mitte maju ja inimesi. Isegi tööpäeva lõpus Pekingi metrooga sõites polnud need liiga ülerahvastatud. Väidetavalt on  suur osa põhjapoolsest Hiinast kaetud kõrbe ja mägedega, ehk pole just kõige sobivam elamispaik. Seega kus on kõik need miljard pluss inimest? Äkki on tegemist müüdiga, osava riikliku turundusega, mille tulemusena kõik teavad, et Hiina on maailma suurima rahvastikuga riik ja seda on mõtet peljata. Äkki tegelikult on Hiina rahvaarv sama väike kui näiteks Venemaal …:)!

Seda, et Hiina riik soovib endast teatud ja läbimõeldud muljet jätte, pole mõtet kahelda. Just sellel eesmärgil oli ka korraldatud koolitusprogramm, milles osalesin ja milles on varem ilmselt osalenud paljud. Meile näidati paljusid Hiina ettevõtteid, infrastruktuuri saavutusi ja peeti loenguid erinevatel teemadel. Kõik ilmselt eemärgiga näidata, et Hiina on suur, tugev ja sõbralik riik. Kas see kõik on tõde, ma ei tea. Aga olen tänaseks veendunud, et riigi sihid ja tegevused on läbimõeldud ja pikaajaliste eesmärkidega. Mul tekkis küsimus, kas autokraatlik ja tarkade juhtidega riik on oluliselt kiirema arenguga kui demokraatlik ja lollide juhtidega maa (jätan siinkohal nimelised näited toomata, aga sellised kus kõrgete maksudega koormatakse elanikke ja samal ajal lastakse miljonites maksuraha laekuda naaberriiki). Ma olen isiklikult autokraatia vastane, aga ma olen ka lollide juhtide vastane.

IMG_1049

Mida Hiina taotleb? Ilmselt olla kümnete aastate pärast maailma kõige tähtsam riik, samal ajal omades endiselt võimu ka oma kodanike üle. Selleks ehitatakse kiiresti kvaliteetset infrastruktuuri, kogu riiki katavad kiired rongid (mitte nii aeglased kui Eestit poolitav asi on plaanitud), kiirteed, lennuväljad. Võimalikult efektiivne ja puhas energia, alates tipptehnoloogial päiksepaneelidest kõikjal kuni 100% päikseenergial liikuvate autodeni. Ning kõige tähtsam, majanduspoliitilistel suhetel põhinev sõprus eelkõige mittevaenulike riikidega inimsuhete tasandil. Uue aja keskne majandusruum saab nende nägemuses olema eelkõige Hiinat, Kagu-Aasiat, Aafrikat ja Ida-Euroopat kattev nö uus Siiditee. Selles ruumis elab kolmveerand maailma rahvastikust. Ning selle ruumi kõrvale (mitte sisse) jäävad Ameerika ja Lääne-Euroopa. Huvitav eks! Tänased arenenud riigid on varsti arengumaad võrreldes hüppelist arengut tegevate arengumaadega, arvab ilmselt Hiina. Ja ma olen vist nõus nendega.

Kokkuvõte pärast kahenädalast intensiivset Hiinaga tutvumist. Kas ma tahan sinna lõbu pärast tagasi minna? Ei. Kehv toit, veidi ebaviisakad inimesed, keeleoskuse täielik puudumine, mõnusa vaba aja veetmise keerulisus ja kallis ka veel kõige tipuks. Kas Hiinast peaks midagi õppima? Ja. Kauged visioonid, mida viiakse aktiivselt ja igapäevaselt ellu, soov areneda, soov suhteid luua, mitte sõdu pidada, keskendumine ärile ja majandusele. Kas ma tahaks Hiinlastega äri teha? Jah, kui saaksin neile midagi müüa. Mitte veel, kui peaksin midagi nendega üheskoos tegema. Aga mõnede aastate pärast kui nende kiire arengu on jõudnud ka sotsiaalsemate oskuste ja tulemuseteni, siis ilmselt jah.

Ja ma käisin Hiina Müüril ka ära…

Print Friendly, PDF & Email