Tulin korraks Pärnusse, ikkagi juba aprilli keskpaik ja suvepealinn puhkajate vastuvõtuks valmis. Jõudsin kohale ja hakkas sadama lund … globaalne soojenemine on sama kahtlane jutt kui kaksiktornidesse sõitnud lennukid. Jaanipäevani on veel kaks kuud aega, seega lund võib tulla lisakski. Soomlased on jätkuvalt suvepealinnas kohal ja rüüpavad õlut, teeksid seda vist meelsasti juba välikohvikus, aga
Reklaamidel on alati päike väljas, meri helesinine ja palm kõigub rahulikult paradiisilaadse ranna äärel. Tegelikkus võib aga isegi Tais olla teistsugune. Kuigi vihmaperiood on läbi, olen ma juba viiendat päeva märg. Sajab ja sajab ja vahepeal kahesajab. Ja sellistel juhtudel tekib siinkandis uputus, teed on vee all, isegi rongid ei saa sõita. Mina aga olen
Lendan esimest korda Araabia lennufrmaga, olen kuulnud et need on head, aga kogemus siiani puudub. Täna teen kaks lendu, Istanbulist Abu Dhabisse ja sealt edasi Bangkoki. Üleüldiselt on lennuk nagu lennuk ikka, aga tihti määravad pisiasjad. Mõned tähelepanekud ma tegin, esiteks ei ole lennukites enam “suitsetamine keelatud” tablood, sest niikuinii on lennukites suitsetamine keelatud. Selle
August on käes ja tulevad kahtlused, et suvi hakkab läbi saama. Ühelt poolt on tunne, et tõeliselt head suveilma on nagu vähevõitu olnud, teiselt poolt aga tundub tänavune suvi pikana. Ilmselt sellepärast, et juba maikuus oli suvi olemas. Igal juhul on suvi ikka ja jälle tore ja kõige parem aeg siinmail. Mina püsin seetõttu suvel
Järjest rohkem räägitakse ja kirjutatakse, et elama peab hetkes, kogu aeg peab olema kohal. Paljud meist juba usuvad seda, püüavad aga-ajalt hetkes olla, harjutavad kohalolekut. Mulle ei meenu kes ütles, et "kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta". Selgeks hakkab aga saama, et "kes elab mineviku ja tulevikuga, elab olevikuta". Olen juba üsna kaua praktiseerinud hetkes
Kes on näinud ... kadunud on 34000 noort. Lahkusid koolist ja tööle pole jõudnud. Käivitatud on operatsioon kadunute leidmiseks. Palume kõigi abi, et päästa noored vabadusest ja tuua turvaliselt töökohtadele. Mõned päevad tagasi peatus mu pilk ajalehe pealkirjal: kuhu kadusid noored. Väidetavalt on Eestis 34000 noort, kes ei õpi ega tööta. See on tohutu suur
Olen olnud kümme päeva eemal Eesti asjadest, troopilises maailmas kus aeg on ja kiirust pole. Ka minusse on saabunud rahu, ei mingit kiiret, mu mõtted ei hüppa enam bürokraatiale, riigilõivudele, aktsiiside tõusule... Kui ma praegusel hetkel neid asju meenutan, siis ei teki minus ei trotsi ega pinget, ebameeldivaid emotsioone ei järgne, kõik see pole oluline.
Ja nii ma jõudsingi blogi kirjutamiseni. Ma näen kõike seda jaburdust, mis meie avalike liidrite juhtimisel korraldatakse ja mis suunab meid järjest pimedamasse perioodi, seisu kus ministeerium teab paremini kui me ise, mis meile hea on. Nagu see näide kus ministeerium mõni aeg tagasi proovis kõigile jalgratturitele kiivri pähe panna, soovides võtta minult otsustusvabaduse. Või