Kuulen, et kui sa tänapäeval AI-d ei kasuta siis pole sa mittekeegi. Oma tavaline ”I” on vist ühiskondadel hääbumas. Jõulud ongi seekord õigemad, kasutame AIsakellasid. Nende helina saatel mõned emotsioonid ja märkamised Filipiinimaal.
Kolleegid registreerisid Filipiinidel meile firma. Läks ainult kuus kuud ja tehtud. Esitlesid nüüd firma dokumente, mille seas märkasin kolme suurt kaustikut. Nende esilehel oli ametniku allkirjaga tempel. Selgus, et kaustikutesse tuleb käsitsi kirja panna kõik tehingud ehk siis selline on raamatupidamine. Ja mingil hetkel käiakse kaustikuid ametnikule näitamas, seistakse sabas kuni tuleb sinu kord oma esitada. Uskumatu…
Ütlesin kolleegile ennastki üllatava lause: ”me Eestis ei kasuta enam paberit”. Tõesti. Välja arvatud WC-s… ja edasi mõeldes, see pole küll roheline mõtlemine. Kus on meie ametnike silmad, millal tuleb seadus, et ka väljaheiteid peab igaüks sorteerima ise. Igas kodus olgu kaks potti ja oma väljutatud vedelikud ja tahked ained tuleb eraldada ise õigesse potti. Sitasortimisest saab meie uus nokija ja rahvuslik uhkus… oih vabandust, mõte lendas vasakule ära… aga rohemõtlemise eest saab meil ju kiita.
Manila ärimaailmast ja ummikutest on vahepeal hea puhata. Väikses rannakuurortis on õhtu veetmine lihtne, igal õhtul koguneti mu majutusasutuse välibaari ja mängiti piljardit, võitja lauas, kaotaja maksab mängu eest (30 euro senti). Jälgitakse täpselt kõiki ametlikke võistlusreegelid, mida ka üldjuhul kõik hästi teavad. Inimesed saavad kohe tuttavaks ning tekib päris mõnus ajutine sõpruskond. Päeval on kõik kadunud, mina käisin ujumas ja kalu vaatlemas rannast 100 m kaugusel ulpivas BikiniBari-is, paljud ilmselt sukelduvad kuskil kaugemal. Samal ajal kodus Tallinnas ilmselt lösutaks tugitoolis teleri ees. Piljardit mängides ei näe ka uudiseid kuningakodade sõjaretkedest.
Õhtul baaris üks suht joogine valge mees avaldas kõvahäälselt saladuse miks talle just Filipiinidel meeldib: ”Everybody is happy here”. Tõesti, piljardilaua ümber on filipiinlased, korealased, eurooplased, austraallased ja kes iganes veel ning kõik on sõbralikud ja rõõmsad. See pole ainus eelis. Päevadel pole siin vahet. Võid teisipäeval pubis pidutseda ja ei pea reedel üldse õue minema. Meie Toompea kuningakoda on piiritus tarkuses suutnud luua olukorra, et isegi Tallinnas suudavad paljud asutused end lahti hoida vaid nädalalõppudel. Ja inimesed ei jaksagi rohkem väljas käia. Reedel on siis selline pinge peal, et tuleb minna ja hommikuni juua. Mulle sobib elada siiski vabalt igal päeval. Pole mõtet pikalt peatuda sellel, et ka ilm on Aasia pool hea ja hinnad sobivd.
Manila on endiselt kontrastide linn. Järjest ehitatakse uusi ilusaid elu- ja ärirajoone, kus kõik on korras ja ilus, jalakäiatel ruumi ja kohvikuid palju. Samal ajal tundub, et mitte midagi ei parandata. Varem ehitatu laguneb ja nii ongi. Suurlinnal puudub linnakeskus, neid keskusi on erinevates kohtades laiali. See mis kunagi oli ilmselt keskus, mere ääres, promenaadiga on nüüd lagunenud pooleldi geto. Elan siin tavaliselt paar viimast päeva enne äralendu, annab kohalikuma tunnetuse. Tänavatel elavad ja magavad inimesed, proovivad mingeid pudinaid möödujatele müüa. Samas on suur ja väga meeldiv kaubanduskeskus kus massid otsivad jõulukinke. Enna jõule on keskuse lahtioleku aegu muudetud nii, et suletakse alles õhtul kl 12 ja avatakse hommikul hiljem, ehk kl 11. Et kliendil oleks mugavam. Meil vist enam kliendi mugavus oluline pole, tähtasam on töötajad ja ametnike suunised. Mul siiski öösel kaupa ostma asja pole, sobivad ka tavalised ajad.
Erinevate linnakeskuste vahe pole suur, mõni kilomeeter ehk, aga kehval ajal võib ummikute tõttu minna tund, et teise kohta jõuda. Rannakuurortist tagasitulek Manilasse võttis korralikul neljarealisel teel näiteks 4 tundi ja vahemaa on kõigest 100km.
Kaubakeskus on enne jõule paksult (väga paksult) rahvast täis, pildilt võib näha kuidas nelja (miks nii palju) jõulukuuse all rabavad rahvamassid odavat kaupa. Vähemalt selles vaates on aus pilt, mis pühad need jõulud on …
Jõulusid tähistavad siin paljud, firmapeod on tavalised. Päkapikke nägin ka kui juhuslikult sattusin ühe baari enda töötajate peole. Siin on juhuslik sattumine täitsa ok, öeldi et võta süüa ja ole rahulikult meiega. Juba varsti mängisin omanikuga (ameeriklane) piljardit.
Manila asub mere ääres ja ma pole mõistnud miks ei tehta siis ühtegi randa kus inimesed saaksid aega veeta, meeldib see ju nii kohalikele kui turistidele. Paar aastat tagasi minu üllatuseks oligi mõnesajameetrine rannariba korrastatud rannapromenaadi kõrvale. Ainult et liiva asemel oli maha pandud peenike kruus. Ka pole rannas ühtegi istumiskohta ega mingit teenindust. See on nüüd vaid turismiatraktsioon kus üks foto tehakse (tegin ka ühe foto, sellel on ainsad rannas olevad objektid: kivi ja jõuluvana). Mõnikord on väga raske aru saada kuidas ametnikud mõtlevad.
Suurema üllatus-šoki sain ka. Manila suurim kaubanduskeskus Mall of Asia on samuti mere ääres, uuest ”rannast” paar kilomeetrit eemal. Ka selle ees on promenaad koos mõningate atraktsioonidega. Viimase kahe aasta jooksul on tohutu hulk merd (mis tegelikult on vist Vaikne ookean) suudetud täita liivaga. Sinna ehitatakse veel üks kaubakeskus. Kes iganes seda teeb peab omama meeletult raha ja võimekust omandata pealinna lahesopp ning teha sellest maa. Kahtlustan suurt rahvavabariiki nendes plaanides. Seal kus fotol laev on hakkas varem meri, selle taga siis uus maa.
Kojuigatsust pole veel tulnud, talve ja pimedust ei soovi, 5-6 euroseid õllesid ei vaja ning ülemaksustatud ja -reguleeritud ühiskonda ka ei tõmba veel tagasi. Ootan kevadet … tulge Aasiasse, näitan teile arenevat maailma. Ah jaa, head vana aasta lõppu:))
