Maailma mõnusaim lennujaam on Samui saarel. Tallinna lennujaam on väga tore ja sõbralik, aga jääb siiski Samui järel teiseks. Olles Samuil läbinud turvakontrolli, mis on vabas õhus jõuad ootesaali. Tähendab sammud katusealusesse, mis asub samuti vabas õhus. Kõrval on muruplats lösutamise toolidega kus ootajad saavad päikest võtta, taevast või lennukeid vahtida. Ootesaalis on sektsioon kus saab tasuta kohvi, mahla, võileibu ja muid näkse. Ümbrus on nagu botaanikaaias, värvilised lilled, põõsad, väiksed tiigid, palmid. See kõik on päris (vt allolevad fotod).
Bangkoki lennujaam on suur, siia saab igalt poolt ja siit saab igale poole. Check-in saab tehtud ekraaniga aparaadis, see trükib pardakaardi, järjekorras ootama ei pea. Turvakontroll võtab umbes 5 minutit, passikontroll samapalju, järjekorrad puuduvad. Keegi oskab asju korraldada ka hiiglaslikus lennukeskuses. Bangkokis on endiselt kõiki ja kõike ning erinevalt paljudest teistest Kagu-Aasia suurlinnadest on siin ringiliikumine üsna mugav. Skytrain maa ja taeva vahel ja metroo maa all toimivad hästi. Ka kõnniteed on olemas, kuigi erinevalt minust kohalikud vist eriti ei kõnni. Lennväljalegi saab rongiga ja kiiresti nii 1,2 euro eest. Taksode poole pole vaja vaadata.
Aga see lugu on hoopis Kuala Lumpurist. Thai Airways lend Kuala Lumpuri võtab kaks tundi, no umbes nagu Tallinnast Poola või Saksamaale. Tavalises turistiklassis pakutaks täiseine (soe toit, salat, magustoit, pudel vett kõrval), valikuid on kaks. Koos toiduga esitatakse küsimus – valge või punane vein. Kui tahad muud jooki, siis ootad joogikäru, veini aga saab loomulikult toidu kõrvale kohe. Tasuta. Kedagi huvitab siin, et klient oleks rahul ja õnnelik. Mäletan kaugeid aegu, ka Euroopas oli nii. Täna … tasuline kukkel ja ära lenda kui ei meeldi. Kas Tai on ikka veel arengumaa ja Euroopas arenenud riigid? Äkki peaks asju õigete nimedega nimetama hakkama.
Ma polnud varem Malaisias käinud ja tulin nädalaks nende kuulsat pealinna vaatama. Otsustasin kohe, et kuskile kaugemale seiklema ei lähe, vaatan linna ja selle lähedal ringi ning teen kirjatööd. Üllatusi hakkas tulema rivis. Esiteks, Euroopa passiga sisenemisel riiki läbid automaat piirikontorolli. Lased passiandmed ära lugeda, näitad näotuvastuseks nägu ja väravad ongi lahti. Ei mingit vennikest midagi küsimas ja templit löömas. Lennujaamast tuleb kesklinnsa samuti rong nagu Bangkokis. Linnasiseses metroos avastan, et osad vagunid on lubatud vaid naistele. Tunnen end diskrimineerituna. Millal ometi mehed end kokku võtavad ja meesõigusluse eest hakkavad seisma. Aga naiste ja ülejäänute vagunite vahel seina ei ole, seega lootust on.
Hotellis hakkan laksusid saama. Valisin erinevatel põhjustel seekord kallima, paljude tärnidega hotelli. Ootasin millegipärast vastava taseme teenust. Check-ini naine näppis üsna tükk aega arvutit, lasi mul kuhuga allkirju anda ja siis nõudis 800 raha (170€) millegi tagatiseks. Hotelli eest oli mul juba makstud. Mul nii palju kohalikku raha polnud ja pakkusin eurosid või dollareid. Ei, need ei sobi. Aga krediitkaart sobib. Andsin ühe pangakaardi. Ei, see ei sobi, sest see on deebetkaart. Minu selgitus, et me ei kasutagi enam krediitkaarti ei lugenud. Küsib mult nõudlikult, kuidas siis soovite maksta. Ma ei soovi üldse, aga seda varianti pole. Suunas ATM-ist raha välja võtma. Võtsin, maksin. Nüüd on mul 800 kohalikku raha ärasõidu hommikul, millega mul pole muud teha kui koleda kursiga lennujaamas ära vahetada. Tavaline, turist ongi ju idioot, isegi kallis hotellis. No ja õhtul jõin hotelli fuajee kohvikus tassi teed. Arve toojale kohalikku sularaha ulatades teatas see, et sularaha neile ei kõlba, ainult kaardimakse sobib. Järgmisel päeval lähen kaubakeskuses tuttava nimega kohvikuketti, tellin kohvi ja jälle teatatakse, et neil on sularaha vaba asutus. Ma pole veel Kuala Lumpuri avastamist alustanudki ja juba tõden – mulle ei meeldi see koht. Hiljem avastan, et sularaha vabu asutusi ja teenuseid on palju… pankadel hea lobbytöö olnud vist.
Linn on korras, puhas, suuri ummikuid ei paista olevat. Mootorrattaid näeb vähe, kuigi kõigis soojades naaberriikides on need põhilised sõiduvahendid. Ühistransport – metroo, monorail, rong, toimivad mugavalt, metroo tundus ilma juhita liikuvat. Ka Bolt ja Grab on odavad. Palju on uhkeid kõrgeid hooneid ja neid ehitatakse nähtavalt ka juurde. Linna keskus paistab olevat liikunud kaubanduskeskustesse, mis ümbritsevad mu hotelli. Siin on vahepeal nii palju rahvast, et kõnniteel ei mahu liikuma. Ilmselt pole neil mujale minna. Linnas ringi jalutades mujal suuri rahvahulki ei näe.
Linna keskel ja ümber on rida parke, millest osa on lausa vihmametsad. Mõnesse on sisenemine tasuta, mõnesse tasu eest. Käisin nädala jooksul mitmed pargid ja kohad läbi mis tundusid huvitavad. Batu Caves (üleval pildil) on tohutu koobas mäe sees, mille sisse omakorda on ehitatud värvilised hindu pühakojad. Koopa külastamine on üllatuseks tasuta, ainult paljuastmelisest värvilisest trepist peab üles saama. Forest Eco Park, puude latvades kulgev Skywalk, suur ja ilus botaanikaaed, need kaunistavad linna. Ja loomulikult pidin käima kuulsas ja filmidest nähtud Twin Towers tornis, nii tornidevahelisel sillal kui päris üleval 370m maast ülevalpool. Ma pole kunagi nii kõrgel majas olnud (Toronto CN Tower jääb vist veidi alla). Torni külastus oli lisaks parkidele ainus väärsus mida tahtsin kogeda. Ma seega arvan (aga ei tea, seega kas nii võib saada arvamusliidriks?), et Malaisias käiakse ilusat loodust vaatamas. Muud ma siin ei oska teha tahta.
Ühiskond kus sularaha ei saa vabalt kasutada, kus naised peavad end üleni kinni katma ja mehed ei tohi nendega samas vagunis metroos sõita ei tundu mulle vaba. Seega minu tunnetuse järgi pole Malaisia minusugusele sobiv maailm. Samas hea oli kuulda palju valju ja rõõmsat naeru, Ju neil siin ekvaatori lähedal, 3 kraadi põhjalaiust on siiski päris ok olla:).
Kagu-Aasia riigid on uskumatult erinevad. Inglise keelne ja kristlik Filipiinid, Budistlik Tai kuningriik, sotsialistlik Vietnam, muslimi Indoneesia ja veidi vaesem Cambodia ning kõige arenenum ja jõukam Singapore. Kõik need maad meeldivad mulle, olen kõigis mitu korda käinud ja läheks veel. Ainult Malaisias polnud ma varem olnud ja rohkem ei plaani ka tulla. See on vaid minu tunnetus, eks igaüks leiab oma emotsioonid ise.
Lendan tagasi vabasse maailma … Taimaad ma pean silmas.
