Kui oktoobri lõpus hakati Tallinna kaubakeskustesse jõulukuuski püstitama, sain aru, et aeg on lahkuda. Nüüd siis tulevad minult taas blogid. Eestis ma neid ei kirjuta, aga see ei tähenda, et ma seal enamus aastast ei ole (nagu osad inimesed viimasel ajal arvavad). Igal juhul olen ma lahkunud euroühiskonnast ja jõudnud jälle Kagu-Aasiasse. Esialgu on plaan olla juba tuttavates kohtades, kus tekkinud ka mingi kodune tunne. Ehk minu poolt on oodata pigem emotsioonide avaldusi, mitte niivõrd reisikirja.
Minu arust oleks meie kandi inimestel mõistlik aru saada ja tunnistada, et eurooplased ei juhi enam maailma, õigemini ei juhi eriti midagi. Sisendades endale jätkuvalt kui tähtsad me seal oleme on jaanalinnu teema. Ausus oleks parem. Sellest natukene räägingi.
Minu reisi esimene siht oli osalemine JCI maailmakonverentsil Filipiinidel. JCI on ülemaailmne noortekoda (kuhu ma auliikmena olen rippuma jäänud:). Olen ka varasemalt neil 5000 osalejaga sündmustel käinud, väga võimsad keynote esinejad, palju muid esinejaid ja koolitusi, huvitavaid suhtlemisi. Ka siin oli ilusti näha, et me ei ole enam ameerika-euroopa keskses organisatsioonis kus asjad käivad nii nagu viimased 100 aastat on alati käinud.

Nüüd siis veetsin 5 päeva kõige mõttetumal konverentsil kus ma kunagi olen olnud. Ei ühtegi huvitavat esinejat. Avamine oli ok, pikki kõnesid ei peetud, inimesed käisid laval end näitamas, taustaks mängisid kogu aeg trummid ja rakette lasti ka. Eriline oli, et kogu sündmus toimus vabas õhus, kliima lubas. Tuju oli hea, järgmised päevad ei pakkunud enam midagi motiveerivat. Aga kustumatu mulje jättis lõpus toimuv gala dinner. Selle jaoks võtsid kõik kohustusliku musta ülikonna kaasa, black tie you nõu. Sündmus toimus lennujaama angaaris, mis nägi välja nagu 300 lauda täistipitud … angaar. Konditsioneer ei läinud tööle ja sees oli nii 35-40 kraadi. Veini ei pakutud, laual olid coca cola purgid. Mõned said kuskilt väljast papptopsides õlut. Õhkkond oli nii bläkk tai kui olla sai. Lahkusime tunni jooksul, sest seal ei kannatanud olla. Oma “musta ülikonna” viskasin ära.

Euroopast oli kokku vaid 250 inimest, sh 10 eestlast, põhilise massi moodustasid jaapani ja hindu mehed. Kunagi oli see organisatsioon võimas ja äge, aga ilmselt saab kõik lõpuks läbi. Eriti siis kui hindu mehed massidesse lähevad. Taas, mõistlik on tunnistada endale, et maailma tõde ongi täna selline, Aasia domineerib peagi kõike ja kõikjal. Ühel õhtusel pidustusel kus oli ka eestlastele boks tehtud, sai imestada meie seljatagust taustapilti. Ees tundus Tallinn olevat, taustal aga ilmselt väike ja suur munamägi. Vaadake ise, Aasia nägemus Eestist.

Nüüd aga jätkan üsna sihitut kulgemist soojas kliimas. Manilas oli välja kuulutatud kolm vaba päeva, et vähendada liiklust ASEAN-i kohtumise ajal. Plaan toimis. Donald jõudis ka kohale. On juba üsna selge, et maailma asju pannaks paika Aasias, mitte seal kus vanasti. Edasi lendasid maailma juhid Hiinasse. Vaatasin kohalikest uudistest “live” pilti kuidas Xi tervitas Trumpi ja kuidas valmistuti õhtusöögiks. Järgmisel päeval meie uudistest lugesin, et Putinil olid platformkingad ja keegi alandas kedagi. Sellised tõdemused viisidki mu värske raamatu “Alex Globin. Raadio” teemani – ma tahan ka Eestis saada päris uudiseid, mitte mingit platformkinga jura. Aga noh, kui istun 30 kraadiga kohvikus, vaatan merele, siis tegelikult mind ei huvita vist uudised. Mulle väga meedlib siinkandi meelsus, õhtul kohtud kõikvõimalike rahvustega, kõik on sõbralikud, keegi ei sõdi ega vihka ega heiduta. Maailmas saad aru, et inimeste vahel pole vaenu, seda teemat veavad vaid valitsejad ja mingid ametnikud. Sh meie omad.

Selle esimese sissejuhatava jutukesega tahan vaid öelda, et teeme nii, et me ei peaks Eestist järjest rohkem ära olema vaid, et meil saaks au sisse ausus iseenda ja teiste vastu. Et me ei peaks enam kunagi poliitiku “huultelt lugema” ja et Eesti ostaks endale ühe troopilise saare kus kõik soovijad saavad jõulude ajal ilma kuuskedeta puhata. Palmid massidesse! 😎