Selle talve ”õppereisi” mõte on mõista kas Kariibimere ümbruses on hea. Olen varem käinud Bahamal ja Dominikaanis, nüüd ka Kuubal ning näinud sama merd ka Venezuela ja Colombia poolt. Enamus teisi saari on pisikesed ja seega valisin külastuseks välja suurema Trinidadi (ja Tobago). Peaaegu oleks sattunud ka Puerto Ricosse aga sain viimasel hetkel aru, et see on USA osa ning sinna ma seetõttu minna ei soovi.

Kuid enne Port of Spaini jõudmist lennukis istudes veel mõned mõtted Kuubalt. Oli eelnev info, et kohapeal pole midagi saada, kaasa vaja võtta nii wc paberit kui ka kõike muud mida vaja võib minna. Päris nii see õnneks pole. Riiklikes poodides pole pea midagi saada, turul ja pisikestes kauplustes müüakse siiski vajalikke asju. Ainus kord kui pidin oma kaasavõetud WC paberit kasutama oli lennujaama rahvusvahelises tsoonis. Sealses WC-s polnud ei paberit ega prill-laudu. Värav riiki on audentne.

Kuuba reisi alguses Havannas leidsime peamisel jalutustänaval vaid ühe baari kus olid toolid-lauad õues ja sai meeldivalt soojas  õhus möödujaid vaadata. Arutasime, et on vaid aja küsimus kui teised baarid saavad aru, et terrass on kogu aeg rahvast täis ja toob raha sisse. Päev enne äralendu saabusime tagasi Havannasse ja plaan oli õhtu veeta terrassil, nautida Havanna tänavamelu. Kahe nädala jooksul aga oli meie terrassi olemasolu ära keelatud. Olime nõutud. Siis hõivasime kõrvalolevas pargis pingi, ostsime sealsamas noore mehe käest külmakastist õlut ja vaatlesime linnaelu teise nurga alt. Isege kahe nädalaga suudab tubli juhtimisega taandarengut esile kutsuda. Eks ole ju meilgi rida kogemusi, näiteks kuidas uljad poliitikukesed suutsid aastaga kolmandiku Eesti alkoholimüügist Lätti viia. Loodetavasti keerab keegi ka selle terrassi kadumise otsuse ümber.

Reisi alguses soovitasid kohalikud pidevalt minna Kuuba muusika juurde. Õige peatselt muutus see meile sõimusõnaks (samaväärse tunde Eestis tekitab vist ”õhtujuht”:). Mingil põhjusel peavad kõik asutused ja isikud mängima muusikat nii kõvasti, et olla ei saa, vestlemine on niikuinii välistatud. Hakkasime valima vaid neid restorane kus muusikuid või suurt kõlarit ei olnud. Siis aga imbusid laua juurde muusikud ise kas pillidega või mütsiga, et raha saada. Ja hetkel kui kirjutan seda lugu lennukis, istub mu kõrval noormees, kes pani telefonis muusika nii kõvaks, et kõik kuuleksid ja heitis selle peale magama. Palun mind edaspidi säästa Kuuba muusikast.

Kui kultuuri poole pealt muusika end nurka mängis, siis ilus oli Kuubal see, et kunsti oli kõikjal. Võib-oll on rahvale looming raskel ajal abiks ja väljundiks. Või siis ongi nad väga loomingulised. Aga maale, joonistusi ja muid visuaalseid väljendusi nägi igal sammul ja igas linnas.

Tähtsaim kuurort Varadero nägi täitsa hea ja kuurorti moodi välja. Helesinine vesi, pehme valge liiv, üks pikk peatänav, mille ääres kõik teenindus. Kaugemal suured hotellid-resortid. Ainult inimesi nagu napib. Päeval veel nägi jalutajaid, õhtud olid isegi siin vaiksed. Nö keskusesse on ehitatud kompaktne kvartal baaride, toitlustuse, poodide ja diskoteegiga. Baarides ei ole müügil vett, mahla, limonaadi … õigemini pakkuda on ainult õlut. Ja mõnel pool ka kangemat kraami. Ükskord nuiasin endale alkovaba joogina välja klaasi kokteilidele mõeldud apelsinimahla. Sellist riiki pole ma vist varem näinud, kus ainus kindel asi on õlu, seda saab ikka ja alati.

Elasime Varadero peatänava ääres, kaks sammu rannast, korteris. Asukoht ja muu korraldus oli hea, ainult et öösel on magada raske. Iga buss või motikas, mis mööda sõidab toob tuppa tohutu müra. Sama ka lärmavad inimesed või mürtsuv Kuuba muusika. Asi selles, et korteri akendel pole klaase ees. Ja kui vahepeal oli kolm päeva õues 19 kraadi, siis oli sama tase ka toas. Maja ümber kõndisid kanad, tibud ja kukk. Viimane hakkas varahommikul kirema ja tegi seda kirega. No ja meil pole aknaklaase ju. Ei tule nagu selle peale, et majutust bronnides peab küsima aknaklaaside olemasolu kohta. Kultuuri poole pealt nägime kolme nädala jooksul ka kolme kaklust. Kõikides olid osapoolteks naised ning põhivõte juustest kiskumine, millega kaasneb kile röökimine. Miks kakeldi, ei tea.

Varasemalt reisijutte kirjutades olen leidnud ikka rohkem huvitavat ja positiivset, kuid ma ei saa midagi parata, et Kuuba jutt hulga miinusmärkidega tuli. Mul on hea meel, et Kuubal käisin ja mul on hea meel, et sealt ära olen tulnud. Sellega lõpetan kuubatamise, Cuba Libre!

Ja jõudsingi Trinidadi. Mul on tunne nagu oleks NSVL-ist Ameerikasse tulnud. Trinidadist ei tea ma ühtegi laulu ega lugu, üldse ei tea midagi. Ei uurinud ka eriti. Esimeseks üllatuseks on see maa inglise keelne. Meeldiv puhkus pärast kuu ajalist hispaania keele purssimist. Ning liiklus on vasakpoolne. Inglased on vist mingit asja ajanud. Kuubalt tulnud lennuk oli puupüsti täis, aga passikontrolli peale minu nagu eriti ei tuldud. Ma ei tea kuhu nad kõik edasi lendasid ja ma ei arvanud sellest hetkel midagi. Passikontrollis (kus ma olin hetkel ainus) küsitles immigratsioonitädi mind ootamatult detailselt. Miks ma tulen, kus ma töötan, mis mu hotelli telefoni number on (mida ma ju ei tea). Vaatas korduvalt kahtlustavalt otsa ja lõpuks kasutas templiaparaati mu passilehel. Õhtul selgus, et riigis on hiljuti kehtestatud State of Emergency. Eriolukord on aasta algusest seoses gängide järjest julgemate tulistamiste ja tapmistega. Jälle uus kogemus, pisike saareriik kus automaatidega pahalased ring hulguvad. Siiani pole ma neid õnneks ise näinud. Kuskil netis soovitati turistil turvalisuse huvides ringi liikuda taksoga. Ainult üks pisiasi jäi ütlemata. Siin pole eriti taksosid. Uberit ka pole.

Siinkohal tuleb juttu paus ja jätkub siis kui uusi lugusid on juhtunud ehk ilmselt varsti.

Fotod on tehtud Trinidadis, mulle eriti meeldib, et rannas lösutajate ees on märk “Men at Work”.