Istudes Helsingi lennujaamas ja oodates Korea lendu, tunnen kuidas maailm on pisemaks läinud. Aastaid tagasi oleks selline Aasiasse minek tundunud suure ettevõtmisena, nüüd aga ei erine see palju Narva või Võrru minekust. Istud lennukisse, sööd, jood ja tukud veidi ning oledki teisel pool kera. Tegelikult on see päris mõnus tunne, väiksem maailm on ka kodusem.
Järjest rohkem räägitakse ja kirjutatakse, et elama peab hetkes, kogu aeg peab olema kohal. Paljud meist juba usuvad seda, püüavad aga-ajalt hetkes olla, harjutavad kohalolekut. Mulle ei meenu kes ütles, et "kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta". Selgeks hakkab aga saama, et "kes elab mineviku ja tulevikuga, elab olevikuta". Olen juba üsna kaua praktiseerinud hetkes
Ma olen maailmas saanud ringi rännata, külastanud umbes 50 riiki ning püüdnud olla võimalikult avatud maailmavaatega ja propagandast sõltumatu. Loomulikult võrdled teel olles erinevaid riike ja regioone nii omavahel kui oma koduga. Paar päeva tagasi tekkis mulle järsku mänguline mõte, et meie kodumaad on nagu inimesed, neil on oma vanus ja sellega seotud käitumismallid. Need
Ühes varasemas loos lubasin Kolumbia rõõmude juurde tagasi tulla Barranquilla karnevalile minnes. Vahepealses loos lõbustasin end poliitikute tögamisega, kuid loomulikult on korralik karneval tähtsam kui poliitikute eneseupitamine. Niisiis, karneval on ainus aeg kui Barranquillasse turistid tulevad. Muul ajal on see lihtsalt suur ja kuum linn, kus tehakse igapävast tööd ja elatakse elu. Kuigi linn on
Kolm nädalat Kolumbias tuuritades tekib kahtlus, et kõik ei saa ju nii ilus olla kui paistab. Ning terane eurooplase silm hakkab leidma märke, mis näitavad, et siin on asjad tegelikult halvasti. Näiteks inimesed jalutavad tänaval ja joovad õlut. See on kohutav, sest nii ei ole ju korda. Lisaks saavad nad napsu osta igalt poolt, igal
Oo Kolumbia, kui vähe me sust teame. Oleme filmidest näinud, et siin valitseb narkoäri ja vinged ameeriklased käivad salaja narkomehi tulistamas. Ilmselt on siin elada raske, tavalised inimesed vaesed ja parim elatis on kuritegevus. Tulin siia ilma eelarvamusteta, kuid kuskil alateadvuses on filmide propaganda siiski olemas. Praeguseks olen läbi käinud viis Kolumbia linna ja öelnud
Kui maakera on meie kodu, siis oleks hea ära käia kõigis meie kodu tubades ja tunda ka neid teisi inimesi, kellega koos elatud saab. Kuigi nad räägivad erinevaid keeli ja harrastavad erinevaid kultuure, siis on nad ikkagi siin meiega koos ja meie oleme nendega koos. Nii ma siis olengi jälle ühes elutoas käimas, seekord siis
Meile on põlvkondade viisi selgitatud, et ainult see riik kus me sündisime ja elame on õige, hea, parim ja kauneim ka veel. Naaberriik on igal juhul veidi kesisem ja koledam ja kaugetel maadel on fataalsed probleemid, mis meie elu põrguks teevad. Soomes on külm, Aafrikas on kuum, Aasias on linnugripp, Jaapanis tsunami, Hiinas ja Venemaal
Jõulud on rahulik aeg ... eee, üks suure stressiga rahulik aeg meie aastas. Siin on koos nii religiooni jõud, kommerts info laviin kui perekonna ja ühiskonna aktiivne kohalolek. Ning kõik see kokku on vastupandamatu, kuid siiski surve. Oma lapsepõlves käisin jõulude ajal alati vanaema juures, kes oli jõulupäeval sündinud. Pidasime tema sünnipäeva ja Jõulusid. Kui
Kes on näinud ... kadunud on 34000 noort. Lahkusid koolist ja tööle pole jõudnud. Käivitatud on operatsioon kadunute leidmiseks. Palume kõigi abi, et päästa noored vabadusest ja tuua turvaliselt töökohtadele. Mõned päevad tagasi peatus mu pilk ajalehe pealkirjal: kuhu kadusid noored. Väidetavalt on Eestis 34000 noort, kes ei õpi ega tööta. See on tohutu suur