Oo Kolumbia, kui vähe me sust teame. Oleme filmidest näinud, et siin valitseb narkoäri ja vinged ameeriklased käivad salaja narkomehi tulistamas. Ilmselt on siin elada raske, tavalised inimesed vaesed ja parim elatis on kuritegevus. Tulin siia ilma eelarvamusteta, kuid kuskil alateadvuses on filmide propaganda siiski olemas. Praeguseks olen läbi käinud viis Kolumbia linna ja öelnud viis korda “wow”! Aga alustame algusest.
Kes eelmist reisilugu luges teab, et saabusin Medellini 40 minutit varem kui lennugraafikus kirjas. Medellin on suuruselt teine linn, 4 miljonit elanikku on tihedalt mäe orgu ehitatud asulasse surutud. Kuna linn on 1000m üle merepinna, siis on siin kliima jahedam, ehk sarnane meie parimatele suvepäevadele.
Suundun elama linna nö parimasse rajooni, El Pobladosse. Kesklinnast mõne kilomeetri kaugusel on väike regioon, kus on sajad baarid ja kohvikud, väiksed kunstipoed, söögikohad ja hotellid ka muidugi. Söök on hea ja odav, (soomlaste lemmikprae) piprapihvi saab kätte vähem kui 10€ eest, pits head kohalikku rummi baaris maksab 1€. Siin käiakse lõbutsemas, õhtust söömas ja aega veetmas. Välismaalased istuvad oma Macidega välikohvikutes ja joovad värsket mahla. Kui see linnaosa oleks mere ääres, siis oleks vist tegemist maailma parima paigaga.
Kesklinnas on suur kaos, tänavakaubitsejad ja tavalised poed on segamini üksteise kõrval, aga müüjad ei ole pealetükkivad. Ringi liigub ka igasuguseid imelikke kujusid ning kõrvuti tänavatel on turismiinfo, söödavate saaduste turg ja matsakad prostituudid. Kõik on segamini ja kõik elab kõrvuti, sõbralikult, igapäevast leiba teenimas.
Vältimaks suuremaid ummikuid on kehtestatud huvitav korraldus – autod saavad tipuajal sõita ainult osadel päevadel, näiteks paarisnumbritega autod ei tohi paaritutel tööpäevadel sõita ja vastupidi. Nii sunnitakse inimesi autosid jagama või ühistransporti kasutama. Aga see kehtib vaid kindlatel aegadel tööpäevadel.
Medellinist edasi viib mind Kolumbia lennuk Kariibi mere äärde, Cartagenasse. Lennuki väljumisajaks on märgitud 13.02 ja saabumine 14.07, selline täpsus on pakutud siinkandis. Vaatasin huviga mis kell siis lennuk õhku tõuseb ja minu kella järgi juhtus see 13.04. Igaljuhul erinevalt Aasia maadest, kella nad siin tunnevad. Lennuhind on ka veidi kallim kui Aasias, aga mitte selline kirves nagu Euroopas. Ja lennukis saab veini ikka ka.
Arvasin, et jõuan väiksesse ja vaiksesse Kariibi mere äärsesse linnakesse, kuid taas pidin üllatuma. Pilvelõhkujaid täis suure linna ühes ääres olev vanalinn oli tõeline turismipärl – ilusad korras vanad majad, täis poode ja restorane. Inimesed jalutavad ringi päeval ja õhtul, kohalikud teevad tantsu, laulu, müüvad asju või istuvad lihtsalt tänavakohvikutes. Wow.
Käisin bussiga õhtusel linnaekskursioonil, bussi nimeks oli Rumba Buss. Ilma uste ja akendeta lahtisesse bussi pandi 50 inimest sisse, muusika kõvasti mängima ja rahvas pidutsema. Iga pingirida sai pudeli rummi, coca-colat ja potsiku jääga. Kui jook otsa sai, anti juurde. Buss sõitis linnas ringi ja tavalise katkematu kiidi lobina asemel mängiti muusikat, lauldi ja liigutati kehasid. Paar korda peatuti vaatamisväärsuste juures, kus tantsiti või vaadati tantsu. Lõpuks viis buss rahva ööklubisse. Sellisel linnaekskursioonil olen valmis veel käima.
Järgmisel päeval siirdusin päevasele paadireisile saartele, reis maksis vaid 20€ ja sisaldas lõunasööki, aga kohapeal selgusid mõned eripärad. Saarel kuhu meid viidi sai 15€ eest minna muuseumisse ja muud liikumisvõimalust polnud antud. Teine variant oli tasu eest minna samal ajal snorgeldama. Mina jäin niisama paigale ja vaatlesin rahvast, aga kerge tõmbamise maik oli eksootilisel saarereisul küljes. Siiski, ujuda ja päikest näha sai, head kala sai ka süüa ja mis siis selle raha eest eurooplasel ikka oodata on.
Eestlasi ma teel ei kohanud, kuid Eesti lipu dzungli äärepealt leidsin
Kolumbia reisil pole juhtunud midagi väga erilist, kogu rännak on olnud mõnus kulgemine mõnusas keskkonnas. Olen siin reisil olnud väga rahulikult, jalutan, istun kohvikutes, vaatan inimesi, vahepeal kirjutan midagi. Miski ei häiri, ilm on soe ja stressitekitajaid pole. Mõtisklesin, et stressi tekitavad tuleviku hirmud, ootus et keegi meile halva ematsiooni tekitab. Hirm et raha saab otsa, keegi ütleb halvasti või jätab meist kehva mulje, et hakkab külm või midagi muud ebameeldivat juhtub. Praegu ma uudiseid ei näe ja ajalehte ei loe. Ning mul puudub vajadus uudiste järele. Seeläbi puudub võimul ka võimalus mulle ajupesu teha, stressi ja hirme tekitada. Niimoodi on mul palju aega enda ümber vaadata ja näha milline elu tegelikult on, elu ilma hirmuta. Ja niikaua kui mul on raha, et endale süüa ja magamistuba osta, saab ka elada rahulikult, õnnelikult, tänases päevas ja ilma stressita. Töö peab olema selline, mis samuti stressi ei tekita ja mis ei seo liiga palju aja ja kohaga. Ilmselt ei tekita stressi selline töö, mis ei nõua võitlemist millegagi või kellegagi ja kus ka minuga keegi ei pea võitlema. Kulgemine Kolumbias on väga rahustav ja silmiavav, ainus millest puudust tunda on natuke seltskonda, aga muud ei oska soovida.
Aga selliste mõtete saatel liigun edasi suuremasse ja turistide vabasse linna, Baranquillasse. Ja jälle üllatus, ei mingit vaest, räpast või teenusteta linna… Täiesti korralik maailmalinn, poed ja söögikohad, ilusad ja vähem ilusad kortermajad, sõbralikud inimesed ja hea teenindus. Aga varsti algab siin karneval, neli päeva pidustusi. Kogu reisu parim hotell on just siin, 30€ eest 4 tärni, kahetoaline swiit ja kõik muu, mis hea taseme juurde käib. Ainult inglise keeles ei räägi hotellis keeg peale koka ja ühe uksehoidja. Neid kutsutakse turistidele tõlkima. Vaevalt, et ma siin linnas elada tahaks, aga kui valikus oleks mõni keskmaal asuv väikelinn kodumaa regioonis, siis mine tea…
Minu teekond jätkub edasi looduse poole, ootamas on väike Santa Marta linnake ja selle taga asuvad mäed, rannad ja džunglid. Väike tähendab siin ehk Tallinna suurust asulat ja sellel asulal on lõpuks ka oma rand. Turiste on siin piisavalt, sest siit edasi minnakse avastama helesinise merega randasid. Linnas on mõnus fiiling, taas hulgaliselt häid kohvikuid ja restorane. Kõik on puhas ja korras. Kui liikuda rohkem sisemaa poole, siis näeb ka räpasemat ja vaesemat ümbrust. Aga majad on siiski ehitatud kivist, akende ja ustega ning elanikud ei viska oma prügi maja ette maha või mööduvasse jõkke (nagi siin-seal Aasias on kombeks).
Siinkohal lõpetan selle reisikirja ja luban, et pöördun veelkord Kolumbiaga tagasi teie juurde. Sest ees ootab enne kojusõitu veel karneval. Aga juba täna võin öelda – oh, Colombia, kuidas me ei tea kui tore maa see on. Mul ei tulegi esialgu pähe ükski teine maa, mis mulle rohkem meeldiks.
