Juba tükk aega pole ma kirjutanud ühtegi lugu. Aeg-ajalt võib arutleda ühiskonna nõmeduste üle, aga kogu aeg negatiivse tooniga mulle ei meeldi olla. Ometi pole ühiskond tükk aega pakkunud positiivseid ja lõbusaid teemasid, seetõttu pole ka kirjutamise inspiratsiooni leidnud. Nüüd aga olen tagasiteel Hiina Rahvavabariigist ja tundub, et on emotsioone mida jagada. Aprilli alguses sain
Käisin Eesti ekspordivõimekust arendamas, eurorahade eest Hispaanias. Sain meili, et meie ettevõtete ekspordi potentsiaali arendamiseks korraldatakse rida ärimissioone välismaale. Leidsin nimekirjast igati sobiva, toidu- ja turismisektori külastuse Hispaania lõunarannikule. Osalustasu 350€ tundus mõistlik ja täitsingi taotluse. Oodatud hommikupoolikul hakkasin lennujaama minema. Kuna ilm oli ilus, siis jalutasin bussijaamast lennujaama. See on üks Tallinna eeliseid, et
Tulin korraks Pärnusse, ikkagi juba aprilli keskpaik ja suvepealinn puhkajate vastuvõtuks valmis. Jõudsin kohale ja hakkas sadama lund … globaalne soojenemine on sama kahtlane jutt kui kaksiktornidesse sõitnud lennukid. Jaanipäevani on veel kaks kuud aega, seega lund võib tulla lisakski. Soomlased on jätkuvalt suvepealinnas kohal ja rüüpavad õlut, teeksid seda vist meelsasti juba välikohvikus, aga
Seekord kirjutan ainult imelikest tähelepanekutest viimasel reisil. Alustan imelikest särgilugudest. Lugu 1. Oma reiside jahedamas osas kannan ma T-särgi peal tavaliselt pikkade käistega eest nööpidega särki. Ma olen oma riietuse ära optimeerinud vastavalt lennuvälja turvakontrolli nõuetele. Ma pean turvakontrolli igati vajalikuks, aga seda võiks ilma bullshitita teha. Ma ei kanna ammu enam püksirihmaga pükse, sest
Reklaamidel on alati päike väljas, meri helesinine ja palm kõigub rahulikult paradiisilaadse ranna äärel. Tegelikkus võib aga isegi Tais olla teistsugune. Kuigi vihmaperiood on läbi, olen ma juba viiendat päeva märg. Sajab ja sajab ja vahepeal kahesajab. Ja sellistel juhtudel tekib siinkandis uputus, teed on vee all, isegi rongid ei saa sõita. Mina aga olen
Lendan esimest korda Araabia lennufrmaga, olen kuulnud et need on head, aga kogemus siiani puudub. Täna teen kaks lendu, Istanbulist Abu Dhabisse ja sealt edasi Bangkoki. Üleüldiselt on lennuk nagu lennuk ikka, aga tihti määravad pisiasjad. Mõned tähelepanekud ma tegin, esiteks ei ole lennukites enam “suitsetamine keelatud” tablood, sest niikuinii on lennukites suitsetamine keelatud. Selle
Seekordne talve eest põgenemise rännak algas lennuga Istanbuli ning enne edasilendu otsustasin veeta päeva selles Türgi asulas. Lend Türgi lennufirmaga kestis alla kolme tunni, edasi-tagasi pilet maksis 200€, lennukis anti süüa-juua ning toidu kõrvale pakuti soovijatele isegi viina ja viskit. Huvitav kas meie rahvuslikud lennufirmad on ka kunagi mõelnud oma arengutele selles võtmes, et kas
August on käes ja tulevad kahtlused, et suvi hakkab läbi saama. Ühelt poolt on tunne, et tõeliselt head suveilma on nagu vähevõitu olnud, teiselt poolt aga tundub tänavune suvi pikana. Ilmselt sellepärast, et juba maikuus oli suvi olemas. Igal juhul on suvi ikka ja jälle tore ja kõige parem aeg siinmail. Mina püsin seetõttu suvel
Olen olnud kümme päeva eemal Eesti asjadest, troopilises maailmas kus aeg on ja kiirust pole. Ka minusse on saabunud rahu, ei mingit kiiret, mu mõtted ei hüppa enam bürokraatiale, riigilõivudele, aktsiiside tõusule... Kui ma praegusel hetkel neid asju meenutan, siis ei teki minus ei trotsi ega pinget, ebameeldivaid emotsioone ei järgne, kõik see pole oluline.
Seekord kirjutan siia hoopis reisikirja. Nimelt olen lähetuses maailma suurlinnas Jakartas, ehk siis Indoneesia pealinnas. Tulin külastama Expot ja ärikontakte otsima. Aga ma räägin teile hoopis teistsuguseid muljeid. Jakartas on arvatavasti 20 miljonit inimest, sooja on pea alati üle 30 kraadi ja ummikud on pidevad. Ka ei leidnud ma ühtegi mõnusat kohvikutänavat kus istuda ja