Ma olen maailmas saanud ringi rännata, külastanud umbes 50 riiki ning püüdnud olla võimalikult avatud maailmavaatega ja propagandast sõltumatu. Loomulikult võrdled teel olles erinevaid riike ja regioone nii omavahel kui oma koduga. Paar päeva tagasi tekkis mulle järsku mänguline mõte, et meie kodumaad on nagu inimesed, neil on oma vanus ja sellega seotud käitumismallid. Need mallid avalduvad vastuvõetud seadustes, reeglites, rahva arvamuses ja eelistustes. Aga kujunevad seisukohad ajaloo jooksul vastavalt maa või regiooni “vananemisele”. Hakkan austusest hallpeade ja kulupeade vastu oma mõttelendu peale vanemast otsast.

Lääne-Euroopa on nagu vanur, kes elab vanadekodus. Ta ei saa enam iseseisvalt hästi hakkama, aga proovib veel noorematele korraldusi anda ja reegleid kehtestada. Vanur elab eelkõige pensionist, ehk siis abirahadest. Kuna pensioniraha on vähe, aga elatustase oli vanasti kõrge ning tahaks ju vanadekodus ka konjakit juua, siis on vanur lõppude-lõpuks kõigile võlgu. Uksest ja aknast tungib (maad mööda ja kummipaadiga) samal ajal vaeseid noori sisse, kes tahavad vanurist ülejääva maja päranduseks endale saada või lihtsalt end sinna elama sokutada. Vanurid panevad pead kokku ja mõtlevad kas peaks kõrgema aia maja ümber ehitama. Aga kuna üks vanur on vastu (või ei saanud aru või ei kuulnud hästi), siis jääb aed ehitamata. Seetõttu sobibki Euroopa elamiseks kõige paremini vanuritele. Noored, kes siin oma elu veedavad on sisuliselt tööl vanadekodus hooldajatena või ootavad kuni vanur maja vabastab.

Põhja-Ameerika on nagu varajane pensionär, tööl enam ei käi, raha on säästetud ja kogutud ning tervis on ka hea. Tema vajab tegevust ja teab oma arust kõige paremini kuidas asjad peavad käima. Noorus on muidugi hukas ja pensionärist Ameerika tunneb, et peab asju korraldama, õigeks tegema, noori muutma ja õigele teele suunama. Seetõttu on õigustatud ka noorte järele nuhkimine ja vajadusel ka jõuline sekkumine. Kuna pensionäril on palju aega, siis käib ta reisimas mujal maailmas, näiteks Afganistanis ja …, kingituseks kaasas rahvussuveniirina tank ja revolver. Põhja-Ameerika sobibki elamiseks aktiivsele ja hea tervisega pensionärile.

Tegelik areng ja tegevus käib aga mujal. 30-40 aastaseid aktiivseid inimesi esindavad Aasia ja Lõuna-Ameerika. Siin ehitatakse omale uusi elukohti, riskitakse, ollakse rõõmsad, aktiivsed ja lüüakse tänaval tantsugi. Nooremas keskeas ei tunta vajadust sekkuda teiste ellu, sest enda oma on piisavalt huvitav ja väljakutseid pakkuv. Võib-olla on Aasia natuke noorem kui Lõuna-Ameerika, sest Aasia viskab ikka veel kommipaberi jõkke, aga teised kasutavad juba prügikasti. Raha teenivad nad endale ise, tihti müües vanuritele ja pensionäridele odavaid plastikust asju. Ja vanad käivad nende juures hea meelega puhkamas, sest elu on siin odavam ja tunda on pulbitsevat eluenergiat, millest vanurid salajas puudust tunnevad. Aga kui oled aktiivses tööeas, tugev ja vabameelne inimene, siis on just Aasia ja Lõuna-Ameerika sobivad keskkonnad.

earth_globe_recycling_world

Kui aga oled puberteet, kõik ülejäänud tunduvad lollakad ja ainult sul on õigus, siis on sobiv elupaik ilmselt hiiglaslik Venemaa. Ja päris lapseeas on hulk neid kohti maailmas kus ikka veel mängitakse sõda, peitust ja elatakse onnides.

Jutu mõte on see, et ilmselt sobib meile elamiseks kõige paremini just see paik, mille olemus vastab meie endi psühholoogilisele vanusele. Kui ma tunnen end 30-sena, siis võiksin olla Aasias ja kui 80-nesena, siis Euroopas. Samal ajal elades vales kohas, tunneme end mingil määral ahistatuna või ebamugavalt. Sest puberteet läheb vanadekodus ilmselt lolliks või lõhub midagi ära… ja vanur murrab pubekatega kulli mängides mõne luu või liigese.

Kuid Eesti on iseenesest noor riik (pigem ikka 25, mitte 98). Minu jaoks oleme 25 aastane uus riik, Baltikumi tiiger. Aga propagandamasin valmistub tähistama 100 juubelit, uue Põhjamaana, kuhu kuuluvad teised vanurid, kes ei näe ega kuule enam ja lätsutavad õnnelikult pehmet kooki süüa. Kui me tahame elada oma riigis ka noore ja aktiivse inimese elu, siis peaksime seadma sellised eesmärgid, mis noorust soodustavad ja mitte võtma malli naabri vanainimeselt. Ida pool elab meil puberteet ja me kardame, et ta lõhub meie ukse ära. Selleks kutsume pensionärid ennast kaitsma. Lõunas elab teine meiesugune noor ja põhjapool rida vanureid. Meie tahame, et me oleks samasugune nagu vanur, olles ise noor. Miks me siis imestame, et noored inimesed lahkuvad siit kui me neile vanadekodu sisustame! Mulle tundub, et me oleme vähemalt täiskasvanud ja 25 on ju päris tore vanus. Aga kui me oma naabripoisi Lätiga ei taha sarnaneda, siis kas tahame olla nagu 30-ne Tai, 40-ne Panama, 50-ne Singapur, 60-ne Kanada, 70-ne USA või 80-ne Soome. Äkki meie unistus ongi vanadekodu, kus ise midagi tegema ei pea? Kui on nii, siis teeks uue kampaania – “talendid vanadekoju”…  😆

Print Friendly