Jõudsin Filipiinidele ja selgus, et päike ei paistagi siin kogu aeg, hoopis vihma sajab. Aga õnneks on soe, las sajab. Sisenemine riiki toimus hetkega ja taksosõit linna ei maksnud palju. Täiesti harukordselt ei saanud seekord ka takso hinnaga petta. Saabusin algatuseks sinna linnaossa kus välismaalased põhiliselt käivad – “tüdrukute” tänava lähedusse. Pärast hotelli majutumist jalutasin edasi tagasi mööda patust tänavat ja üritasin pihta saada, kuidas siin asjad toimivad. Mingid tüdrukud pakuvad tänaval massaazi umbes 10€ eest. Nendega on asi arusaadav, alguses on massaaz ja siis pakutakse lisatasu eest muid teenuseid. Siiski oleks teenusehuvilisel kasulik täpsustada kas tegemist on poisi või tüdrukuga, sest neid tüdrukuid kes varem poisid olid on siin ohtrasti. Ja välimuse järgi mina vahet ei tee. Aga põhiline tegevus tundus toimuvat suletud ustega baarides, kus ukse ees istus turvamees. Ja tihti ka sisseviskaja. Proovisin saada selgitusi sees toimuva kohta, kuid ainus mida mulle vastati oli soovitus ise vaatama minna.

Otsustasin siis Manila kinniste uste taha uuringule minna. Esimene sisenemine ja mind ümbritses kohe suur hulk naisi, ühtegi teist meest kohal polnud. Palusin ühe õlle, eelnevalt küsides selle hinda. Sain õlle kätte aga umbes 5 tütarlast jätkas mu piiramist, küsimuste esitamist ja õige pea küsisid ka kõik juua. Läks vaja hulk enesekindlust ja järjepidevust, et paluda kõigil eemalduda ja mind õllega kahekesi jätta. Jõin õlle ära, midagi rohkem teada ei saanud, välja ka noortele neidudele ei teinud ja lahkusin. Õppisin, et sees on vähemalt turvaline ja õlu maksab umbes 2€.

Teine sisenemine ja teine õlu. Siin asus mind piirama vaid üks neiu, kes rääkis ka enam-vähem arusaadavat juttu. Ostsin talle siis joogi, see maksis palju rohkem kui minu oma. Sain aru, et see ongi nende teenimise viis ja äri idee. Osta juua, osta veel, veel … Kuna seal kohas oli rohkem mehi, siis sain vaadelda ka toimuvat. Tundus, et valged suured mehed neile päris meeldivad, seal suudeldi tuliselt ja nauditi igati omavahel olemist. Ja sain ka nüüd veidi selgitusi. Kui värskelt kohtunud paari “suhe” toimis, siis liiguti tasapisi ruumi taha poole. Päris ruumi lõpus oli võimalus kardinad ette tõmmata, aga selle eest tuli baarile maksta 20€. Ja siis võis seal taga edasi elada, aga kaaslasele tuli ka hulk raha anda. Nii lihtne ongi. Info sain kätte ja rohkem kalleid naistejooke ei ostnud ning läksin taas tänavale sooja kätte.

Päevavalguses asusin tutvuma ülejäänud linnaga. Märkasin, et iga vähegi tähtsama ukse ees on pumppüssiga turvamees. Iga vähegi ilusama ukse juures on uksehoidja kes viisakalt ukse avab. Kõik räägivad inglise keelt ja on sõbralikult viisakad. Turvamehed on siin üldse ägedad, seljas ilusad liibuvad vormirõivad, stiilsed sellised. Nad on väga viisakad ja viitsivad uksest sisenejaid alati tervitada. Ka ukse teevad tavaliselt ise lahti.

Suur viisakus valitseb üldse paljudes avalikes kohtades. Poes on see lausa tüliks, sest kaupa vaadata ei saa ilma et keegi ligineks tervitusega ja sõnadega, et need mida sa vaatad on näiteks särgid. Tundub et ma olen juhm ja ise ei saa aru, et särki vaatlen. Astud ühe sammu edasi järgmise riiuli juurde ja tuleb juba järgmine tegelane, kes ütleb, “morning sir, t-shirt”. Really! Kuuenda riiuli juures saan kuuendat korda teada, et pakkuda on särk. Ja nii kaobki mu huvi midagi osta, sest ma ei saa midagi vaadelda, pidevalt suhtlen kellegiga teemal, et tegemist on särgiga. Ma ei hakka kirjeldamagi mis sokkide sektsioonis toimub.

Paljud kohalikud elavad üsna masendavates tingimustes. Nende “linnakorterid” on putkamõõtu ruumid, kus kambakesi sees elatakse. Voodi ei ole mitte korteri standardvarustuses, elekter siiski on. Suur osa elust käib maja ees tänaval, kus hoitakse ka seda vara, mis korterisse ei mahu. Ning ukseesine tänav on suure osa ajast totaalse liiklusummiku toimumiskohaks. Kontrastid ilusate kaubanduskeskuste ja mõni samm eemal olevate “linnakorterite” vahel on üüratud. Aga nagu juba korra sai öeldud, siis väljas on ju soe ja paradiisirannad on vaid mõne tunni kaugusel.

img_0618

Aga tegelikult tulin ma konverentsile, kus tähtsad inimesed Filipiinidelt ja Euroopast rääkisid koostööst ja Filipiinide kiirest arendamisest. Tegemist ongi ühe kiiremini areneva riigiga, majadus kasvab 7% aastas, see on isegi rohkem kui Vietnam jt tiigerlikud lähiriigid. Loomulikult oodatakse välisinvesteeringuid ja seda näiteks ka turismipiirkondade arendamisesse. Siinkohal võiks Eestil küll tõsine huvi tekkida, et rajada siia kuskile paradiisiranda Est-resort. Seal saaks eestlased käia akusid laadimas, elada soovi korral ka pikemalt vahepeal ja muude turistide teenindamisega raha teenida. Meie riiklik prioriteet võiks olla eestlastele kuurort teha (et me õnnelikumad oleksime), selle asemel et Brüssselis lömitamas käia või uudistes meid soomukitega hirmutada.

Siin Filipiinide turul on 100 miljonit tarbijat, inimest kelle keskmine vanus on märgatavalt alla 30 aasta. Sel taustal puudub Eestis igasugune mõte siseturule suunatud äri teha. Ülereguleeritud, üle maksustatud, üle kontrollitud ja ilma tarbijateta turg. Mu emotsioonid ja kõhutunne räägivad väga selget keelt – mina kavatsen keskenduda Kagu-Aasia kiirelt arenevatele sadade miljonite tarbijatega turgudele oma edaspidises äris. Kas ja kuidas see välja tuleb pole teada, aga kui keegi tahab kampa lüüa, siis teate kuidas mind leida…

Print Friendly