Meile on põlvkondade viisi selgitatud, et ainult see riik kus me sündisime ja elame on õige, hea, parim ja kauneim ka veel. Naaberriik on igal juhul veidi kesisem ja koledam ja kaugetel maadel on fataalsed probleemid, mis meie elu põrguks teevad. Soomes on külm, Aafrikas on kuum, Aasias on linnugripp, Jaapanis tsunami, Hiinas ja Venemaal pole inimõigusi. Aga meil on kõik väga hästi olenemata sellest, et oleme vaesed, ilm on jäle, kedagi pole valimistel valida ja rahvuslik lennufirma lendas ka minema. Tasapisi hakkab meie vaateväli siiski laiemaks muutuma ja enam-vähem talutavaks on muutumas ka meie lähiregiooni teised riigid. Eurooplased saavad vabalt ringi liikuda peaaegu kolmekümnes riigis ja leitakse, et need on kõik meile juba enam-vähem sobivad kohad. Uhke on olla Eurooplane, ütleb Eurooplane. Ameeriklasel on liikumise mastaabid ammu laiad olnud ja Ameeriklane on ammu juba uhke olla. Kindlasti on uhke olla venelane, kui elad Venemaal ja hiinlane Hiinamaal. Aga risti-rästi meie uhkus veel ei lähe. Tekib siiski küsimus, kas tegelikult on ikka üks maailma osa parem kui teine ja mis vahe on vaba maailmavaatega isiksuse jaoks elupaigal.

Alustame vanast maailmast, tahame teada milleks elada Euroopas. Siin on turvaline ja kindel ja puhas, arvab Eurooplane. Aasias on tegelikult ka turvaline, aga sellest siin ei räägita. Paljudes Aasia linnades on mõnevõrra räpane, aga loodus on samal ajal ilus ja puhas ja väljas on soe. Tuba pole kütta vaja, aknaidki pole paljudele vaja, prügikast samas võiks olemas olla. Ja reeglid on mujal maailmas erinevad kui Euroopas. Euroopa on tegelikult ametnike riik, ka politsei on ametnik ja maksuametnik on politsei. Ametnikul on Euroopas alati õigus. Ameerikas oli kunagi kliendil alati õigus. Kõike reguleerivad täna reeglid ja seadused, ainult ilm on selline nagu tahab, kõik muud näitajad alluvad ametkondadele. Üldplaneering otsustab kus kasvab mets ja kus muru, detailplaneering ütleb kui suur su maja on ja kus su laps õues mängib. Kord peab majas olema, arvab eurooplane.

Euroopa kodaniku pass on hea, sellega saab muudesse maadesse kergesti sisse. Ja muudes maades on Euroopa passiga hea. Niisiis Euroopa parim omadus on lubada inimestel vabalt ringi liikuda ja ära minna. Sisse tahavad siia tulla need, kes hädas, kes loodavad saada abirahasid või hästitasustatud tööd. Kui saaks mõnda aega head tasu ja ka Euroopa passi, siis saaks ju mõnusalt jälle ära minna.

Ameerikas on ka hea, teenindus on imeline, kaubavalik suur ja hinnad mõistlikud. Bensiini hind sisaldab bensiini hinda, mitte aktsiisi. Saab sõita kaugele ja lihtsalt. Aga vigu ei tohi teha, juriste on liiga palju ja neil on igav, tahavad üksteiselt raha välja pumbata. Ameerikasse on ka alati hea minna, seal on igal rahvusel, rassil ja meelsusel tuttavad ees. Kui on raske, siis poed oma grupi taha peitu, kui on väga raske, siis palkad juristi ja karjud, et tehakse liiga. Aga Ameerika tahab ülejäänud maailma ka omada ja seetõttu on tal vaenlased samuti igal pool. Need sõidavad lennukitega pilvelõhkujatesse ja lendavad iseseisvalt rahvarohketes kohtades õhku. Seepeale arvas Ameerika, et ta tahab kõigi järgi nuhkida ja kontrollida iga indiviidi tegemist kogu maakeral. Ja nii algaski Ameerika allakäik, sest nii loll mõte vajab ju karistust. Kui Ameerika ükskord võimust kaineks saab, siis on vaja veel pohmakaga tegeleda. Ameerika passiga on samuti hea lihtne reisida, kuid osades maailma nurkades ka ohtlik.

Aafrikas ma pole käinud, aga väga ei tõmba ka. Loodust ja loomi tahaks vaatama minna, aga elamiseks on ilmselt sinna vara kolida. Liiga looduslähedaseks ei tahaks saada ja kodusõdade osalejaks ma ei pürgi. Suured kultuurierinevused ja algeline infrastruktuur ei võimalda laisal eurooplasel, nagu mina, mustale mandrile pageda. Aafrika riikide kodanikuna pole ka mujal maailmas lihtne reisida ja seega on asi suurest vabadusest veel kaugel.

Austraalia on ise liiga kaugele jäänud ja Uus-Meremaa seal taga veel kaugemale. Aga sinna kanti on vaja siiski vaatama jõuda, sest millegi pärast Okeaaniasse läinud inimesed ei kipu tagasi tulema. Kui inimesed ei naase ja keegi kohapeal palju ei karju ka, siis tekib kahtlus, et seal on lihtsalt hea olla.

Veel on olemas Venemaa ja paljud Lõuna-Ameerika ägedad riigid. Venemaal peab vene keelt ja Lõuna-Ameerikas vist hispaania keelt oskama. See seab oma piirid. Aga suhtlevad inimesed ja internet aitavad kõigil inglise keelega harjuda ning meie võimalused avarduvad. Venemaa on suur ja lai ning kuidagi ei saa öelda, et see paik oleks elamiseks halvem kui teised. Tuleb lihtsalt arvestada vene (jahi) eripäradega ning ülimuslikkuse paranoiaga. Lõuna-Ameerika samas omab ilmselt tohutut potentsiaali nii ägeda elukoha kui ettevõtluse paigana.

Aasia on märkamatult muutunud meie koduplaneedil tegijaks. Mõnus soe kliima, sõbralikud ja teenindusmeelsed inimesed, imeline loodus. Lisaks suur hulk inimesi, kes on ettevõtjale tarbijateks. Mitte kõik asustused pole enam räpased, Singapur on puhtuse ja korra etalon veidi lohakamate riikide keskel, kuid ka ümbritsevad riigid arenevad märgatava kiirusega. Soodsad ja hea teenindusega lennuühendused viivad lihtsalt linnast linna ja riigist riiki. Mõistliku hinnaga tööjõud ja inimesele arusaadavam maksutase ehitavad Aasia riikidele korralikku konkurentsieelist “arenenud” maailma eest.

Niisiis on maailmas erinevaid elupaiku palju ja ülbe oleks öelda, et üks on parem kui teine. Kuid osad kodanikud on rikkamad ja osad vaesemad, osad saavad vabamalt reisida kui teised ja igal pool on oma kultuur ja reeglid. Kodumaal hoiavad inimesi lähedased, sõbrad, sõpruskond. Välismaal, võõras kultuuris sõpru pole ja seetõttu palju nalja alguses ei saa. Aga kui oleks!? Kui tuhanded mu rahvuskaaslased oleksid moodustanud kommuuni kuskil Aasia või Lõuna-Ameerika avarustes, mis hoiaks mind siis kinni. Arvate, et ulme, seda ei juhtu ju ometi, rahvusriik on püha. Kes see ikka kodumaalt ära tahab minna? Arvake, arvake … Inimesed lahkuvad oma kodumaadelt kasvavates hulkades. Kodumaa kui ainuke tõde on läbi saamas, nüüd on meil koduplaneet ja kõik see ümmargune planeet on hea ja õige. Ma ei taha kampsunit kanda, ei taha köhida, ei taha külma ja pimedat poolaastat. Ma tahan äritegevuse eest raha saada, tahan kliente, kohta kus neid on rohkem. Ma ei taha bürokraatiat ja ametnikke kontrollimas mu elu. Ja ma ei taha uudiseid, kus peategelaseks on poliitik. Paljud maakera kodanikud laulavad vaikselt vana discohitti “one way ticket …” ja ootavad lennukit. Juhuu, varsti on soe.

Reetur, ütleb ajakirjanik, reetur ütleb poliitik, õnnelik mees ütleb naabrimees. Ja piidleb vaikselt kohvrit.

ColinBroug1424453_12781567

Print Friendly