August on käes ja tulevad kahtlused, et suvi hakkab läbi saama. Ühelt poolt on tunne, et tõeliselt head suveilma on nagu vähevõitu olnud, teiselt poolt aga tundub tänavune suvi pikana. Ilmselt sellepärast, et juba maikuus oli suvi olemas. Igal juhul on suvi ikka ja jälle tore ja kõige parem aeg siinmail. Mina püsin seetõttu suvel kodumaal ja proovin siin huvitavaid emotsioone leida. Tuleb tõdeda, et osad saadud tunded on aga õige imelikud.

Käisin korra Saaremaal ja sattusin sinna ooperipäevade ajal. Pärast pikka sõitu ja hotelli saabumist läksin Kuressaare linnakesse ja palusin ühe õlle. Vaadimärjukese eest küsiti 3.60€. Palusin täpsustada, kas ma kuulsin valesti või kuhu ma sattusin. Te olete pubis, vastati nähvamisi. Sain aru, et selles linnakeses on äridel reaalsustaju ähmastunud ja arvatakse, et rumalalt turistilt saab raha lihtsalt ära võtta. Mõned päevad hiljem oli pressis uudis, et Kuressaare toitlustajad on hämmingus miks ooperipäevade ajal neil nii vähe kliente oli. Ja süüdlast prooviti leida mingist ooperiürituse oma välikõrtsust. Halloo, äkki turist ei olegi nii loll kui arvatakse, äkki ta ei pea vajalikuks kirvehinnaga teenuste peale liigselt kulutada. Mina igal juhul otsustasin oma hinnalist õlut rüübates, et jätaks Kuressaare mõneks ajaks oma rännuteedelt kõrvale. Aga õlle ma siiski ostsin … Pärnu toitlustajad on õnneks endiselt mõistuse juures, hinnad on kuurordilikud, aga eestimaise vaadiõlle saab ikka 3€ eest kätte. Niisiis siin-seal on osad ettevõtjad pidanud vajalikuks puhkajaid-rändajaid kõvasti koorida ja eeldatavasti tänu sellele ehk avastame me edaspidi uusi reisisihte ja uusi teenusepakkujaid nii kodu- kui välismaal. Mu sõber näiteks soovitas tulevikus Bulgaarias puhata, sest hinnad on palju odavamad, ilm on kindlalt garanteeritud ja lennupilet pole ka kallis. No vaatame.

Aga toredaid emotsioone on tegelikult rohkem. Näiteks see, et järjest rohkem käib pidu ja olemine Pärnus tänavatel ja et õnneks seda praegu keegi pole keelanud. Mõnus inimestevaatamise ja jutuajamise atmosfäär on Karusselli poe ees, sealsamas mängib DJ ja kõik tänaval poe eest läbi minevad inimesed teevad paar tantsuliigutust. See lihtne ja sõbralik tänavanurk on hetkel minu lemmik koht kogu Eestis. Õhtupoole sobib kogeda melu Apteegi-Kassa-CocoLoco kolmnurgas ja imetleda Rüütli tänaval toimuvaid spontaanseid ühislaulmiseid. Lisaks kohtab tänavatel üsna naljakaid moosekante, kes annavad linnakeskusele värvi ja elu. Loomulikult on kogu puhkajate seltskonna keskus Pärnu rand, kus tehakse sporti, surfatakse, supeldakse ja nauditakse suvepäevi. Vähemalt poolteist kuud aastas on ühes Eesti linnas äärmiselt mõnus kulgeda ja samal ajal saab auto pikalt puhata. Aga Eesti uudised on põhiliselt teemal, milline presidendikandidaat mida ütles ja kus käis. Minu tutvusringkonnas on aga enamusel täiesti ükskõik, kes neist midagi ütles. Huvitav, kellele uudiste tegijad neid uudiseid teevad ja kas mõni toimetaja ka kunagi mõelnud on, mida rahvas päriselt suvel teada tahaks.

Kõige suuremad emotsioonid tulid sel suvel spordist. Ma olen nüüd ise võistlejana osalenud maailma meistrivõistlustel, orienteerumise seeniorite MM-l. Olen korduvalt varem kirjutanud, et maailm on väikseks ja koduseks saanud. Pärast võistlusi aga tundub kogu kera veel lähedasem. Selgub, et me võime julgelt võidu joosta erinevate maailma rahvustega ja nad pole meist ei halvemad ega paremad.

IMG_3406

Orienteerujate maailmavaade tähendab kaaslaste abistamist, looduse ja puhtuse hoidmist ja suurt seiklushimu. Orienteeruja teab, et loodus on tugev, karm ja õiglane, seetõttu loodust austatakse. Orienteerumine pole nagu poks või vehklemine, kus vastast tuleb lüüa või torgata. Pole ka nagu jalgpall kus tuleb valu käes vingerdada või vingerdamist teeselda. Pole looma seljas elamist nagu ratsutamises või reostamist ja tolmukeerutamist nagu rallispordis. Kõik on ehe, siin on inimene osa loodusest ja kui ta loodust alahindab, siis on ta kas eksinud või nabani sohu vajunud.

IMG_3437

Samal ajal kui ma teiste maailma veteranidega Eesti metsas võidu võsas ja rabas sumpasin, hakkasid ka olümpiamängud. See on meie väikse maailma tähtsaim spordivõistlus. Vaatan siis telekast ülekandeid ja ei suuda leida seost päris maailmaga. Vehklemine, maadlus, vibu laskmine … Mis sajandis me elame? Hulk spordialasid, mis huvitab vaid neid, kes sellega tegelevad ja siis võib-olla mõnda väikest rahvust, kellel parasjagu neile ajale jalgu jäänud aladel sportlased on olemas. Lisaks veel poks ja laskmine, ehk siis näkku löömine ja tapmisrelvade käsitsemise oskus. Ja siis kõige selle juures fair play, ehk lööme teineteisele näkku, aga ausalt.

Ilmselt arvab keegi, et orienteerumine on samuti vananenud ala, kõigil ju täna GPS-id ja inimsõbralik linnaruum, milleks sinna võssa minna punavalgeid punkte otsima. Aga vähemalt ei pea metsas kedagi lööma või laskma. Ja uhke emotsiooni saab ka kui tõded, et maailma 50 parima sekka polnudki võimatu jõuda.

Jälle oli tore suvi, sai sporti tehtud ja vaadatud, sai päikest ja vihma, sai supeldud ja kohvikus istutud, sai kallist õlut ja odavamat õlut, sai suhelda ja üksi olla. Ka kirjutasin lõpuni oma teise raamatu, mis otsib nüüd kirjastajat. Seega saan kirjutamise inspiratsiooni taas blogile suunata. Puhanuna võib vabalt sügisele vastu minna ja töö tegemine tundub ka taas täitsa põnev.

Print Friendly