Kes on näinud … kadunud on 34000 noort. Lahkusid koolist ja tööle pole jõudnud. Käivitatud on operatsioon kadunute leidmiseks. Palume kõigi abi, et päästa noored vabadusest ja tuua turvaliselt töökohtadele. Mõned päevad tagasi peatus mu pilk ajalehe pealkirjal: kuhu kadusid noored. Väidetavalt on Eestis 34000 noort, kes ei õpi ega tööta. See on tohutu suur hulk 15 kuni 29 aastaseid inimesi, kelle “puudumisest” on mööda vaadatud. Artiklis kirjeldatakse kuidas üks või teine noor ei tee midagi ja ei taha tööle minna. Ning riik soovivat nüüd tuhandeid noori tööturule tagasi tuua. Mulle jääb lugedes mulje, et noored on ühelt poolt nagu natuke ise süüdi, et nad tööd ei tee ja teiseltpoolt hädas, et nad tööd ei saa teha. Lisaks saan ma aru, et keegi tegelikult ei tea ka kus need noored asuvad. Ühesõnaga keegi kuskil punnib midagi teha, et kadunud noorteni jõuda. Aga minu küsimus on taas kas saadakse aru, mis on selle olukorra põhjus ja kas noored üldse tahavad tööturule tulla.

Ma usun, et suur hulk kadunutest ongi Eestist kadunud, liikunud mujale maailma otsima (vähemalt ajutiselt) paremat elu. Teine osa ei näe mingit põhjust palgatööle elu kulutama minna. Mitte, et ei suudaks vaid ei taha. Noor inimene soovib üldjuhul olla edukas ja õnnelik ning tal on piisavalt energiat, et oma edu ja õnne hakata üles ehitama. Ta on valmis tööd tegema kui ta usub, et selle tulemusena kaasneb edu, areng ja hea elu. Varem me uskusime, et suudame hästi teenida ja paremaks eluks raha koguda. Varem me uskusime, et äri tehes suudame saada jõukaks ja vabaks. Mina uskusin ja paljud uskusid kakskümmend aastat tagasi ning see oligi võimalik. Aga vana Ameerika ideaal “ajalehepoisist miljonäriks” on uues Euroopa süsteemis pea võimatu. Noored mõistavad, et siinne ideaal on “ajalehepoisist ajalehepensionäriks”. Äärmisel juhul toimib ehk “broilerist ministriks” idee…

Samas ajalehes oli ka väike nupp. Arengufondi uuringust nähtub, et ettevõtlushuvi kahaneb, sest riskid on suured. Varasema aastaga võrreldes on ärihuvilisi inimesi 20% asemel vaid 10%.

Kas noorte kadumine ja ettevõtlushuvi vähenemine võiks seotud olla? Ma usun et on ja selgitan seda järgnevalt. Kui riik soovib pikas perspektiivis edukas olla, siis on mõistlik luua ettevõtluskeskkond, mis soosib ettevõtjaks olemist. Kui inimene näeb, et äri tehes on tal võimalus rikkaks saada ja ta riskeerib selleks oma raha või aja kulutamisega, siis proovib ta luua midagi head ja luua ka jõukust. Äriedu puhul kutsub ta endaga kaasa (tööle) järjest uusi inimesi, keda ta samuti viib parema elu poole. Meie aga oleme jõudnud olukorda, kus ettevõtja vastutab kõige eest, kus teda kontrollib ametnike armee (mille ettevõtja kinni maksab), kus õigused on tihtipeale vaid riigil ja töötajatel. Maksud on suured ja neid tõstetakse kogu aeg (ka aktsiisid on maksud, mille me ise kinni maksame). Selle tulemusena pole mõtet kohapeal eriti äri teha. Pole mõtet ka inimesi innustada unistama ilusast tulevikust ja kaasa tulema. Ning inimesed ei tulegi. Enamus töökohti ei näita võimalust unistusi täita vaid annavad võimaluse ellu jääda. Ja noori ei paelu see variant. Parem siis juba oodata vaba inimesena (ja tihti teisel maal) oma õiget õnnele viivat hetke, olgu siis ettevõtjana või töötajana ettevõtja juures.

Meie noored pole kuhugi kadunud! Nad on ilmselt piisavalt targad, et mitte kukkuda tänase süsteemi rutiini lõksu. Nad ei tule tööturule. Nad astuvad ellu, omaenda ellu.

Kui soovitakse noori tagasi saada, siis koristatagu ära need ametid ja asjapulgad, kes maksuraha põletavad ning need reeglid ja seadused mis keelavad, piiravad ja kontrollivad. Hakkame väärtustama aktiivset ettevõtja hingega inimest ja anname talle vabadust teha, korraldada ja ka eksida.

Ühel päeval tuleb arvatavasti kuskil ametis kampaania vaadata millega tegelevad need, kes kunagi varem olid noored. Ja üllatuseks avastatakse, et kadunud on ka hulk keskealisi ja isegi vanemaid inimesi. Tuhanded täiskasvanud ka ei käi tööl, ei õpi ja ei kasvata ka lapsi (viimased on ju kadunud). Selgub, et ka osa meist on välismaale läinud, loobunud palgatööst ja isegi eluasemelaenust.

Millest siis noored ja osad vanemadki on aru saanud? Me soovime olla õnnelikud ja edukad. Edu defineerime me endale ise ja ei lase end propagandast enam mõjutada. Seega keskastme juhiks saamine suures organisatsioonis ei ole enam edu, suur elamispind pangalaenu abil pole samuti edu ning isegi naabri arvamus pole seotud eduga. Kuid vabadus, lahedad inimesed sinu ümber, loominguline ja nauditav tegevus on edu. Aru on saadud, et riik on huvitatud ainult oma aparaadi edust ning organisatsioonid vaid enesealalhoiust. Seega tuleb eemale hoida palgatööst, õppest mis loovust ei soosi ja päris elu seoseid ei aita luua. Oma enda edu saavutamiseks tuleb süsteemi jaoks kadunud olla ning käia oma enda õnnelikku rada pidi vajadusel seda mõnda aega kodus tugitoolis oodates.

Kõige tähtsamaks ülesandeks on täna aru saada, milline tegevus ja milline keskkond meid õnnelikuks ja rahulolevaks teeb. Vastused ei ole üldse kerged tulema ja kõigi meie jaoks on vastus erinev. Seetõttu ei saa ka naabri pealt spikerdada. Meie erinevus ja iseenda isiksuse mõistmine teeb meid edukaks, mitte sarnasus ja jäljendamine. Mul on hea meel, et paljud noored pole kohe palgatööle läinud ja paljud vanemad on sealt ära tulnud. Mul on hea meel, et paljud meist püüavad alguses aru saada, mida keegi teha soovib ja alles siis hakkame tegema. Mul on hea meel, et me oleme hakanud mõtlema ja tunnetama. Mul on hea meel…

 IMG_0315

Print Friendly