Jõulud on rahulik aeg … eee, üks suure stressiga rahulik aeg meie aastas. Siin on koos nii religiooni jõud, kommerts info laviin kui perekonna ja ühiskonna aktiivne kohalolek. Ning kõik see kokku on vastupandamatu, kuid siiski surve.

Oma lapsepõlves käisin jõulude ajal alati vanaema juures, kes oli jõulupäeval sündinud. Pidasime tema sünnipäeva ja Jõulusid. Kui kõhud oli täis söödud, siis oli kohustuslik kristlike jõululaulude laulmine. Mulle ei meeldinud need laulud, sest nende usklik sõnum ei seostunud minu jaoks mitte millegi arusaadavaga. Lisaks olid laulud pehmelt öeldes haledad. Ja siis toimus suure kuuse alt kinkide jagamine. Kuusk mulle meeldis ja küünlad põlesid ka toredasti. Aga rida silmapaare mind puurimas ja nõudlikud hääled minult luuletust või laulu küsimas oli piina allikas. Iga-aastane kannatamine lõppes täiskasvanuna kui ma pika pinnimise peale lugesin ootusärevatele esivanematele ropu sisuga luuletuse. Järgmistel aastatel sain mina kingi kätte niisama, teised luuletasid ja laulsid edasi.

Raske on paljudel toime tulla ka puhtalt ärilise survega. Tohutu reklaamide vool sisestab meile, et Jõuludeks peab kohe ja palju ostma, ostma, ostma. Teised reklaamid teavad, et Jõulude ajal peab head tegema (minu arust peab head kogu aeg tegema) ja seetõttu tuleks kanda “sümboolne” summa mingile toetusarvele. Tegelikult on sõnumite sisu lihtne, praegu on teilt raha kergem kätte saada, seega andke siia kõik mis teil on. Mulle helistas hiljuti telefonimüüja ja küsis, kellega ta võib meie firmast rääkida, kes vastutab jõulukinkide eest. Huvitav, kas mõnes firmas tõesti selline asjapulk on tööle võetud? Vastasin, et meie firma ei tegele religioossete ja kommertspühade aktiivse tähistamisega ning helistaja läks ilmselt järgmist ohvrit otsima.

Siis teame (kustkohast muidu me seda teame), et kõigile lähedastele peab kingi ostma ja kõik lähedased peavad meile ka kingi tegema (kuigi see on tihti ebamugav nii meile kui neile). Seda mõtet toetavad kõik kauplused, mis üldse olemas on. Ja oma toetust jagavad nad nii televiisoris kui näoraamatus, raadios kui prügikastidel. Peaasi, et sul mingil juhul meelest ei läheks, et nüüd tuleb raha ära kulutada.

Pyhadepakkumine

Jõulude ajal on ka meeldiv pool. Esiteks on vabad päevad ja teiseks on tavaks lähedaste inimestega kokku saada. See on väga tore, puhata on tore ja koos olla on tore. Aga eelnevaga ei pea seonduma kohustuslikud kingitused, kristus ja luuletuste sunnitud päheõppimine. Väga ägedad on ka värviliste tuledega kaunistatud majad, aiad, rõdud. See toob pimedasse detsembrisse valgust ja lõbusust ja ehk kahte viimast meil praegusel ajal kõige rohkem vaja ongi.

Huvitav ühiskondlik surve on ka teadmine, et Jõulude ajal üksi olla on nagu elus läbikukkumine. Mis siis sel ajal teisiti on kui muul ajal on täitsa ok omaette õhtut veeta. Mõned aastad tagasi läksin jõululaupäeva õhtul vanalinna jalutama (jah, ma olin üksi:). Lumine vanalinn oli täitsa tühi, ainus hetk aastas kus seal polnud üldse inimesi tänaval. Imeline väga kaunis hetk muide. Leidsin ühe vähestest avatud pubidest ja veetsin seal kristlikku õhtut. Täitsa tore tavaline õhtu oli, ainult pubis polnud peaaegu üldse eestlasi, ainult võõrkeelsed inimesed. Ka ei õnnestunud mul ühtegi sõpra sel õhtul kaasa meelitada, sest kõigil olid kohustused. Kohustused!

Ma usun, et Jõulude tähistamine on täiesti mõistlik kui oled usklik ja usud ristiusku. Loomulikult on Jõulude tähistamine mõistlik kui oled kaupluse omanik ja äriusku ning just pühadeaeg toob kamaluga kasumit rahataskusse. Teistel juhtudel on aga jõuluvärk pentslik, täiesti tavalised inimesed hakkavad järsku jeesusest laulma ja säästude eest teistele tavalistele inimestele villaseid sokke ja küünlaid ostma.

Mina olen ammu loobunud ostuhullusest, kuuse saagimisest ja püha öö laulmisest. Mul pole ka jõulustressi, sest ma ei pea lisaks eelnevale imelikke luuletusi pähe õppima. Ma naudin pühade juures võimalust inimestega suhelda, õues liikuda ja sporti teha ning lihtsalt mõtiskleda mööduvale ja algavale aastale ning hinge arengule ja keha heaolule. Ehk on parem hoopis tähistada talvist pööripäeva, seda et koha hakkab taas valgemaks minema. Kui soovime veel midagi tähistada, siis võiks näiteks tähelepanu saada meie naiselikkus (naistel ma mõtlen:) või mehelikkus, meie sisemine jõud ja terviklikkus, see kes me oleme ja mida suudame ise korda saata. Ja pole vajagi oodata kurva laulu saatel jeesust või jõulumeest… kes toob taas sokid. Soovin kõigile (jõulu)stressivaba aastalõppu ja palju uusi toredaid ja ausaid mõtteid.

christmas_bird_decoration

Print Friendly