Reklaamidel on alati päike väljas, meri helesinine ja palm kõigub rahulikult paradiisilaadse ranna äärel. Tegelikkus võib aga isegi Tais olla teistsugune. Kuigi vihmaperiood on läbi, olen ma juba viiendat päeva märg. Sajab ja sajab ja vahepeal kahesajab. Ja sellistel juhtudel tekib siinkandis uputus, teed on vee all, isegi rongid ei saa sõita. Mina aga olen saare peal ja sellises katastroofilähedases olukorras on mõistlik siit võimalikult ruttu minema saada. Sest kui kõik tahavad ära minna, siis pole enam laevapileteid. Eelmiselt saarelt sain napilt minema, järgmisel päeval laevad ja lennukid küll sõitsid, aga sadamasse taksodega enam ei saanud. Teedest olid saanud jõed ja autod sealt läbi ei osanud ujuda.

Mul on laevapilet taskus ja ootan ujuvvahendi saabumist ning kirjutan Tai mõtteid. Ma olen tänaseks kolm nädalat reisil olnud ja püüdnud seekord igasugust rabelemist vältida. Esimene nädal puhkust läheb kehal ja vaimul harjumiseks puhkuse seisundiga. Peas käivad endiselt aeg-ajalt asjalikud mõtted, lisaks on mingi vajadus puhkust aktiivselt võtta. Otsid turismipakette, sõidad jetiga, vaatad kohti. Teisel nädalal saavad esimesed aktiivsed puhkamised tehtud ja oled rahunenud, töömõtteid enam pähe ei tule. Kuna kvaliteetajakirjanduse ajupesu uudised minuni enam ei jõua, siis hakkab saabuma sisemine rahu. Kolmas nädal on tegelikult esimene, kui toimub tegelik puhkus. Vaikne aju, lõdvestunud keha, kiiret pole, iga hetk on just selline nagu ta on.

Ma märkan, et igal pool kuhu ma lähen on tunda head energiat. Ma pole mingi woodoo mees ega energiaterapeut, aga ma olen hakanud tajuma milline energia mind ümbritseb. Tais ei ole tunda ärritust, konflikti, negatiivsust, isegi siis mitte kui vihma sajab viis päeva järjest. Juba ammu märkasin, et ka näiteks Pärnus on hea energia. Paljud käivad seal puhkamas ja saabuvad linna hea tujuga. Sellest teinekord piisabki. Aga neil suve hetkedel kui kohal on liiga palju soomlasi, läheb energia kehvemaks. Ma ei tea miks, ma lihtsalt tunnen seda. Mul pole soomlaste vastu mitte midagi, aga ilmselt on nad pestumad ja rohkem pinges kui puhkavad eestlased (NB! Meie valitsused soovivad Soome sarnaseks saada!). Niisiis tõeline puhkamine on rahulik olemine heas energiakeskonnas, ilma turismiatraktsioonide (varemed, kus keegi kunagi midagi vist tegi) ja väliste ärritajateta (televiisor).

Kas tahate teada kas ma midagi Tais ka TEGIN? No jaa, käisin kahepäevasel Phi-Phi saare tuuril. Leidin kaks erinevat paketti, üks veidi odavam. Lõpuks sain teada, et odavamal on vaid vene giid, aga kallimal ka inglise keelne. Täiesti hämmastav, venelaste jõud on nii kõva, et tuuridel pole isegi mõtet muud keelt kasutada. Võtsin siis inglise keelse tuuri, et ehk satun erinevate rahvustega koos seiklema. Meie kaatrisse mahtus 40 inimest. Inglise keelne kiid oli mind nähes selgelt rõõmus, tal oli kellegagi nüüd rääkida. Peale minu oli paadis veel kolm leedukat, üks ukrainlane ja … 35 venelast. Tundus väga pingutatud hakata mulle kõike inglise keelde tõlkima ning hakkasin ka vene keelseks turistiks. Läbi käidud saared aga olid tõeliselt imelised, täpselt sellised nagu postkaardil.

photo-26-12-2016-09-27-57-copy

No ja jetiga sõitsin ka, sain ilusa sini-must-valge jeti ja testisin selle suurimat kiirust. 53 km/h oli piir, linnasõidu kiirus, aga merel tundus päris kiire. Aitab küll, rohkem turismi ma ei teinud, tegelesin puhkamisega.

Ilmselt olulisim, mida ma Aasias olen õppinud on ajaga toimetulek, hetkes olemine. See ongi vist eeldus rahule ja heale energiale. Asjad ei toimi siin nii nagu Euroopas. Ostsin ühest turismiputkast laevapileti ühelt saarelt teisele, koos transfeeriga hotellist sadamasse. Väljendusin selgelt, et soovin kiiret katamaraani, kindla firma oma. Müüdi pilet kella 4-sele väljumisele. Takso tuli mulle järgi isegi ettenähtust varem (mis on haruldane) ning viis mu lennujaama. Õnneks saime taksojuhiga aru enne lahkumist, et laevad siit ei välju. Sõitsime siis teise kohta, aga mitte sinna sadamasse kust minu katamaraan pidi väljuma. Taksojuht käskis mul eemal istuda ja toimetas sadama kassas. Siis tuli ja pistis mulle pileti pihku ja jooksis sõnalausumata minema. Mul oli nüüd pilet ühele teisele laevale, teisel väljumisajal, tundus et sihtsadam on siiski õige. Sain aru, et selle laeva väljumist, millele mulle algselt pilet müüdi ei ole kunagi olemas olnudki. Väike vale, aga loeb ju tulemus. Mind vedav laev oli kohutav küna, sõitis kaks korda kauem ja jõudis kohale algsest plaanist poolteist tundi hiljem. Ajab vihale, närvi? Ei aja, üldse enam ei aja. Ma jõudsin kuhu tahtsin. Ma oskan juba ajaga hakkama saada, olla rahul sel hetkel ja seal kus ma just olen. Ja kui sa ei lähe sellistes olukordades närvi, siis ei lähe sa ju närvi. Praegugi loodan, et jõuan õhtuks mandrile, aga muud detailid joonistab välja aeg. Head aega!

photo-26-12-2016-17-38-48-copy

Print Friendly, PDF & Email