Olen olnud kümme päeva eemal Eesti asjadest, troopilises maailmas kus aeg on ja kiirust pole. Ka minusse on saabunud rahu, ei mingit kiiret, mu mõtted ei hüppa enam bürokraatiale, riigilõivudele, aktsiiside tõusule… Kui ma praegusel hetkel neid asju meenutan, siis ei teki minus ei trotsi ega pinget, ebameeldivaid emotsioone ei järgne, kõik see pole oluline.

Käisin eile kohaliku vana ravitseja juures. Tema vastuvõtul oli inimesi hulganisti, enamus läänemaailmast, mõned jaapanlased. Kõik olid tunnistajaks kui ravitseja külalisega tegeles. Ta leidis kiirelt üles punktid, mis valu tegid ja ütles ka kohe kus on häda ja haigus. Paljud läänlased said kõva valu tunda ja tihti oli häda algus peas, ülemõtlemises või liigsetses pingetes. Enamus meie haigusi hakkavad väidetavalt meie endi peast ja arusaamadest. Kui see on nii, siis ma ei saa aru millega tegeleb meie meditsiin ja terviseedendajad. Tablettide kirjutamine ja kirurgiline sekkumine meie teviklikku kehasse ei ravi stressi ja emotsionaalseid pingeid. Ma lahkusin ravitseja juurest kerge meelega, sest tema sõnul olen olnud õigel teel oma maailmavaadetega ja see avaldub otse ka tervises ja heaolus.

Varsti tulen ma koju tagasi, hakkan jälle end soojalt riidesse panema, autoga sõitma, uudiseid lugema ja ametnikule end tõestama. Aga ma olen järjest rohkem veendunud, et me peame survestama praegust riigi “maffialikku” suhtumist. Me peame lõpetama oma toetuse keelan-käsen-seadustan mentaliteedile, mille tulemusena meie sisemaailm on haige, katki, hirmul. Ja sassis sisemaailm omakorda teeb meie vastupanuvõime nõrgaks.

Enne kojutulekut aga põikan Singapuri. See Eestist väiksem, saarel asuv linnriik on näide kuidas läbimõeldult saab ehitada maailma parimat majandus- ja elukeskkonda. Siinne mitte liiga demokraatlik juhtkond teeb asju nii nagu linnale-riigile ja selle kodanikele hea on. 10-kond miljonit inimest ei moodusta siin autodest ummikuid, linn on puhas, inglise keelne, kaetud ööpev läbi teenustega. Siia ei võeta uisapäisa põgenikke vastu, siia lubatakse vaid neid, kes korralikult tööd teevad. Siin liigub raha, laevad, äri. Avaliku sektori töötajad ei streigi, sest nad asendataks kohe uute töötajatega, kes ootavad naaberriikides Singapuri tööle saamise võimalust. Singapuris tehakse asju nii nagu Singapurile sobib, mitte riikide liitude või rahvusvaheliste organisatsioonide direktiivide kohaselt. Üks võimalik põhjus miks eestlane pole rikkaks saanud on meie riiki juhtivad broilerid, kes tahavad meeldida suurematele välismaa kanadele. Nad teevad asju, mis pole mitte kodaniku huvides vaid mingeid minu jaoks arusaamatuid eesmärke täites. Siin Singapuris elavad koos kõik rassid ja rahvused, see on siin normaalne. Aga neid iseloomustab see, et nad on rahul, kuna nad on singapuurlased ja nad pole vaesed. On siis siin ka midagi halvasti? Kindlasti on, igal pool on midagi. Võib-olla on siin liiga vähe funni ja tundeid ja liiga palju äri ja tööd. Ilmselt on siin ka palju reegleid, mida turist kohe ei märka. Aga need reeglidki on läbi mõeldud, mitte paugutatud ametniku ideede pealt. Siin on happy hour lubatud:). Seega on mul suur soov, et keegi näeks ka Eesti juhtimise juures suurt ja tervikpilti, nägemust, visiooni, ilma hüüdlauseteta. Ma ei taha olla viie rikkama riigi hulgas, kindlasti ei taha ma olla uus põhjamaa, ma ei taha et on tehtud ja misiganes veel välja hüütakse. Ma tahan, et Eesti oleks eriline … iseseisev, vaba mõtlemisega, teenäitaja, mitte järelejooksja.

Ka riiki juhtiv tegevus peaks olema suunatud sellele, et inimene oleks rõõmus, rahulolev, õnnelik. Aga mis teeb meid rõõmsaks? See on üllatavalt keeruline küsimus. Meid rõõmustab edu ja õnnestumine. Aga kuidas defineerida tänapäeval edu? Ma arvan, et edu peaksime igaüks ise endale defineerima, mitte võtma ühiskonna poolt pakutud edu mõistet oma tegevuse aluseks. Kui minu poolt vabatahtlikult ette võetud toiming õnnestub ja see vajas ka veidi eneseületamist, siis olen ma rõõmus. Õige? Aga lisaks enese tunnustusele meedlib meile ka teiste oma. Tähelepanu on seega samuti oluline, aga mitte igasugune. Tähelepanu saab siis kui teed kellegile head ja siis kui oled midagi saavutanud. Viimane eeldab üldjuhul arengut. Arenenud indiviidil, kes on saavutanud ka palju edu tekib ümbritsejate suhtes teatud võim. Ja võim võimaldab kiiremini areneda ja rohkem saavutada. Kui teisi inimesi huvitab, mida sa teed ja mida arvad, siis on alles tekkinud laiem edu. Siinkohal juhin tähelepanu, et rahal pole eelnevaga palju pistmist. Kuid eduga kaasnab tihti ka raha.

Niisiis peaks muuhulgas ka riik mõtlema sellele, kuidas võimaldada kodanikul areneda, saavutada, olla kaaskodanikele tähelepanuväärne. Eelnevat ei soodusta kuidagi kontroll, reeglid, (näiteks maksuameti või mupo) hirmule allutamine. Arenguks on vaja vabadust, otsustamise õigust ja ka otsustamise kohustust. Sellised keskkonnad nagu ministeeriumid, pangad ja muud bürokratiseeritud struktuurid välistavad üldjuhul rõõmu tekkimise eeldused. Ja just sedaliiki asutustes veedab aega palju meie inimesi. Kuid vaevalt, et siin Singapuriski samasugused asutused väham bürokraatlikud on. Samas rahulolevast ja stressivabast ühiskonnast unistada ikka võib. Nüüd on aeg lendama hakata, otsin kotist kampsuni ja sokid ja tunnen, et koju on alati tore tulla.

IMG_0334

Paradiisirand ja rahvusvaheline transpordiäri ühel pildil ehk Singapur.

Print Friendly