Vabama Inimese Partei ehk luba paradiisi

Ilus päikseline suveõhtu tervitab rannailmast väsinud inimesi, istun välikohvikus ja vaatan maailma. Maailmal on janu, maailmal on kõht tühi ja kõigest muust üsna ükskõik. Seiklejad on koju läinud, nautlejad on kohale jäänud. Esimestel on teisipäev, teised ei tea, mis päev on. Mina kuulun nautlejate hulka ehk olen see, kes ei tea, mis päev täna on. Miks ma peaksin teadma, mis vahet seal on? Tööl ma ei käi, ülemust mul pole. Mulle sobib puhkamiseks nii teisipäev kui ka pühapäev. Ma teen tööd, siis kui vaja, siis kui tahan ja siis kui on parim töötuju. Praegu on kohvikus istumise tuju.

Kindlasti on kuskil palju inimesi, kes teavad, et on teisipäev ja kellel pole ikkagi töötuju. Neile on ligi hiilinud kerge kahtlus, et kuskil istuvad inimesed kohvikus ja ei pea tööd rügama. Kuid nad usuvad, et töökoht on tähtis, elu on kokkuvõttes parem tööd rügades ja palgapäeva oodates, kui kohvikus inimesi vaadates. Ja kuigi töötuju on nullis, siis tubli mõistus vabandab kahtluse ussi välja. Tubli ja edasipüüdlik inimene ei raiska aega kohvikus inimesi vaadates, tema teenib elatist endale ja oma perele ja aitab ühiskonda ka. Aga meid siin see maailmavalu ei häiri, lõpuks on igaühe oma otsus, kas ta naudib turvalist sissetulekut ja töölepingut või istub kohvikus, vaba nagu lind.

Mõeldes meile siin kohvikus ja neile seal töökohtades, tekib mul huvi, kuidas me kaugemalt vaadates paistame. Uurin õige, mis maailm asjast arvab ja küsin teenindajalt värske ajalehe. Tänast päevalehte pole eriti loetud, leht on sile ja puhas ja pealkirju täis. Kuid ka leht ei arva asjast midagi mõistlikku, keegi on vangi pandud, keegi kiirust ületanud. Leht soovitab eriti soodsalt auto osta ja kogu vaba raha suurde panka pensionifondi panna. Samal ajal mingit panka kaugel maal tuleb abistada ja kuskil määramatus kohas tapetakse inimesi. Miks tapetakse, pole selge, kuid ju nad siis on halvad. Meil siin kohvikus on tegelikult ükskõik. Ja olen üsna veendunud, et homset ajalehte lugedes on meil endiselt ükskõik. Kui meil siin üldse mingid mured on, siis on need ilmselt hoopis teistsugused mured. Kohvikus lebav ajaleht on mõeldud meelelahutuseks, aga sõjad ja pangad mu meelt ei lahuta. Leht on mõeldud info jagamiseks, aga kui pensionifondide ja kurjategijate elu mind ei huvita, siis infot ma sealt ei saa. Seega lähen tagasi oma mõtiskluste juurde.

Sumedal suveõhtul on kohvikus mõnus istuda ja lehelugemine põnevust ei tekitanud, kuid eeldatavasti on kõigil mingid teemad, mis vajavad tähelepanu ja tegelemist. Unustan hetkeks nautlemise ja mõtlen, millega mina rahul pole. Mulle tundub, et mul on vähe raha ja vähe aega. Aega on vähe sellepärast, et raha on vähe. Kui raha oleks piisavalt, võiksin ju ise valida, mida ma teen ja siis oleks aeg minu oma. Raha on vähe sellepärast, et ma pean oma rahanatukese kogu aeg ära andma. Kõik eluks vajalik maksab just täpselt nii palju, et kogu raha saab otsa. Ja see osa rahast, mis tegelikult ei peaks kuluma vajadusteks, on ilusti kirjutatud aktsiiside, maksude ja maksetena vajalike asjade hinna sisse. Nii et igal juhul saab kõik raha otsa. Äkki ma peaks rohkem tööd tegema, võib-olla mind peaks huvitama, mis päev täna on. Kuid kui ma läheks ka kuskile korralikult tööle, oleks mul veel vähem aega ja ikka kuluks kogu raha ära. Aga mul on siin kohvikus midagi, mida paljudel pole, mul on hindamatu vabadus. Vabadus mõelda ja tunda, vabadus mitte teada, vabadus olla. Ja homme hommikul on mul vaba hommik.

Huvitav, kas teistel inimestel on äkki sarnane murenatuke kui minul. Teeks õige küsitluse, representatiivse valimiga ja seega „teadusliku“. Küsiks inimestelt, kas neil on raha ja aega vähe ja kellele läheb rohkem korda see, mis ajaleht kirjutab. Sellise küsitluse võiks tellida riik, teha riigihanke ja hakata küsitluste tulemustel baseerudes inimeste elu paremaks tegema. Huvitav mõte, arvab riik … ja ei tee küsitlust. Ükskõik, arvame meie, sest niikuinii ei taha riik lahendada meie rahamuret.

Kuid mis oleks, kui selgub, et enamikul inimestel on seesama vähese aja ja vähese raha mure. Mitte pooltel, vaid lausa üheksakümnel protsendil. Kui meil on nii paljude inimestega sama probleem ja maailmavaade, võiksime ju oma huvide esindamiseks teha partei. Innustatuna ühisest huvist hakkame uut rahvaparteid looma. Vabama Inimese Partei kandvaks ideoloogiaks on leida inimestele raha juurde, et neil seeläbi poleks liiga vähe aega ja nad saaksid ka suveõhtul kohvikus lösutada. Vabama Inimese Partei ehk VIP võidab suure tõenäosusega järgmised valimised, sest enamik valijaid on meiega ühel nõul. Riigikogu enamuse moodustavad VIP-id ja VIP-id moodustavad ka valitsuse. Mingit koalitsioonilepingut ja kompromisse pole vaja teha, ainuvõim on meie käes ja VIP hakkab riiki juhtima.

Esimese asjana võtame kohe vastu seaduse muutmise määruse seaduse, mis alandab käibemaksu neli korda, sotsiaalmakse kolm korda ja kütuseaktsiisi viime nullini. Rahvas on rahul, hinnad langevad, kütus on jälle odav, raha jääb üle lõunamaa reisideks. Ka partei on rahul, sest valijad on rahul, aga nätaki on riigil raha otsas. Ja mis siis, riigieelarvet teeme ju nüüd ise. Teeme nii, et palka saavad ainult need, kes midagi kasulikku teevad. Teeme nii, et riigi teenistuses olemine on vabatahtlik töö. Teeme igasuguseid asju teistmoodi, omamoodi ning oleme iseseisvad ja õnnelikud.

Oleme me jeee … iseseisvad. Naaberriigid tõstavad kisa, teil on maksuparadiis, nii ei tohi teha, teil on kohustused maailma ees … olla vaene. Te peate ostma relvi ja tanke, kuuluma organisatsioonidesse, aitama neid, kes on veel vaesemad ja teil peab olema igale meie ametnikule vastu panna üks ametnik, kellega meie ametnik saab kogemusi ja raporteid vahetada. Aga teate, naaberriigid, tehke ka omale paradiis, mis te meie kallal võtate, meil on VIP ja kui vaja, võime ka teie riiki tulla valitsema.

Mis koht see maksuparadiis üldse on, et kõik seda kardavad? Mulle tundub see hea koht, paradiis peab midagi mõnusat tähendama. Täna elan ma maksupõrgus ja juba sajandeid on õpetatud, et paradiis on parem kui põrgu. Ma usun, et maksuparadiisis ei võeta kogu mu raha ära, midagi jääb ilmselt üle. Ja kui raha jääb üle, jääb ka aega ehk üle.

Mille pärast siis naaberriigid paradiisi ei salli? Aga vastus on ju lihtne, neil on kõigil maksupõrgu ja põrgute valitsused kuraditega eesotsas ei taha, et nende keedupotist voolab magus maius paradiisi poolele ära. Kuid vähemalt filmidel on ju enamasti õnnelikud lõpud, kus head võidavad ja pahad saavad paraja palga. Siinkohal palun mitte segi ajada suure palga ja esinduskuludega, mida nad praegu saavad. Ja kuna ka filmid on olenemata oma kunstilisusest või ulmelisusest teatud liiki propaganda, usun ma lõpuks heade võitu. Ma usun, et maksuparadiis peab seljatama riigi kapitalismi ja lõpetama vabade inimeste riigi orjapõlve. Selline on minu unistus ja lootus.

Oma pidevas aja- ja rahahädas oleme suutnud vajuda kaelani sõltuvustesse. Me armastame napsu võtta, osa suitsetab, šoppamine on tõsine vajadus, tõsieluseriaalide vaatamine tundub kohustus, mõnedel on isegi spordisõltuvus. Aga eelkõige oleme me riigisõltlased, me sõltume riigi otsustest, tööandja suvast ja kaaskodanike survest. Tegelikult pole ükski sõltuvus olemuselt hea, sest see piirab meie loomingulisust. Me võime kõike teha, alkoholi tarbida, suitsu teha või kasiinos käia, niikaua kui see on meeleleahutus või nauding. Aga kui naudingust saab harjumus, tuleks tähelepanelik olla. Ja kui harjumusest saab sõltuvus, oleks vaja käitumise muutustele mõelda. Meie „pahed“ on meie valik, aga sõltuvuse tekkides valikuvabadus kaob. Kuid me märkame, et valitsejatel on omad huvid sõltuvuste teemadel ja suunatud propaganda ka siinkohal mängus.

Meil ei tohi olla selliseid sõltuvusi, mis takistavad meid riiki teenimast. Kui ma joon, siis ma ei viitsi tööd teha. Kui ma suitsetan, jään väidetavalt lõpuks haigeks ja pean arstiabi saama. Kui kulutan kasiinos, jätan ühiskonna unarusse, aga kui šoppan, olen rahvamajandusele abiks. Kuigi nii kasiinos käimine kui ka arutu šoppamine lõppevad rahakotile sarnases ulguvas tühjuses. Ka töönarkomaan lubatakse mul olla ja hullunud edu otsija samuti.

Kui ma ennastsalgavalt tööd rügan ja sellega oma (vaimse) tervise ära tapan, pole kellelgi midagi halba öelda. Ma teenin ühiskonnale raha ja muu ei loe. Ja riigisõltlane, kes harjutab oma sõltuvuse nimel naabrit tapma, tohin samuti olla. Õigemini kästakse olla, sest sõjaväes käimine on kohustuslik. Aga mina ei taha olla millegi sõltlane, ma olen vaba isiksus ja soovin sõltuda vaid endast.

Oo, kui ma vaid sõltuks iseendast! Ja kui ma tõesti sõltuks vaid iseendast, kas see oleks siis vabadus? Proovime siin raamatus aru saada, kuhu meie tegelik vabadus peidetud on ja kas meil üldse on vabadust vaja. Ma võin tunda end kohvikus istudes või lehte lugedes vabana, aga tegelikult tunnen ennast vabana siis, kui mul on õigus ise teha otsuseid oma elu üle. See puudutab igasuguseid otsuseid, nii suuri kui ka väikseid. Nii seda, kus riigis ma elan, kui ka seda, mis kell ma ärkan hommikul. Ma tahan ise otsustada kogu oma elu üle, millal ma istun ja millal seisan, kus ma laulan ja kellega kohtun, mida ma söön ja mida ma räägin. Aga tegelikult ei tohi ma tänapäeval ikka päris omapäi kõiki valikuid teha. Kellegi kaval silm on kuskil valvel ja annab märku, millised otsused on „õiged“ ja „sobivad“.