Poolsaar

Hotelli ette sõitis suur valge maastur. Tagaustest väljusid kaks keskealist meest ja võtsid pagasiruumist kohvrid. Kolmekordne valge krohviga kaetud hotellimaja oli lihtne, kuid samas stiilne
hoone. Igatpidi kandiline, suurte ruudukujuliste akendega, ilma kaunistuste ja nikerdusteta. Maja ümber kõikusid kerges tuules pikad palmipuud, ukse kõrval õitsesid punased ja kollased metsikud lilled. Külalised astusid kaks valgest kivist trepiastet üles ja suured klaasuksed avanesid tulijatele automaatselt. Kõrvalolevast väiksest välikohvikust vaatlesid mõned kohvitajad hotelli saabujaid. Täna oli majutusasutuse ees peatunud juba mitmeid sõidukeid, kust pea alati tuli välja kaks inimest, mõnel korral rohkemgi. Selline aktiivne külaliste saabumine polnud Poolsaarel tavaline.

Hotell oli tänaseks veidi üle viie aasta vana. See oli üks esimesi ehitisi, mida siia džunglisse püstitati. Algusaegadel oli maja näinud insenere ja ehitajaid, hiljem hulga inimesi, kes nüüd
elasid lähikonnas. Majutusasutus oli lihtne ja mugav, keegi polnud andnud sellele tärne ega hinnanguid. Palmialleede vahel oli veel paar uuemat hotelli, aga täna vurasid autod vaid
selle maja peaukse ette. Rudolf ootas fuajees ja tervitas sisenejaid. Ta oli siin juba hommikust saadik ega tundunud kuhugi minevat. Vahepeal palus vastuvõtuneiult tassi kohvi ning lonksas seda laisalt diivanil lösutades. Vastuvõtuneiu oli üllatunud, et linnapea hotelli fuajees oma aega veetis, aga ju siis olid tulijad talle tähtsad. Täna oli saabunud juba pea kakskümmend inimest ja Rudolf oli isiklikult tervitanud neid kõiki.

Alex istus samal ajal oma maja terrassil, vaatas helesinist merd ja pidas plaani, mida õhtul selga panna. Peab leidma mingid pidulikumad lühikesed püksid, kraega särgi ja võib-olla isegi kingad jalga panema. Kingi kandis ta viimasel ajal haruharva, õigemini polnud ta enam kindel, kus need üldse majas asuvad.

Viimati oli ta kingadega pubis Rudolfi sünnipäeval käinud ja sealt naastes olid need põhimõtteliselt ise kuskil jalast ära tulnud. Igal juhul plaanis ta end täna kohalikus mõttes
viisakalt riidesse panna. Riietumise peale mõtlemine ei olnud siin kuigi tavapärane teema. Alex jälgis merel seilavaid paate ja ta mõte läks uitama. Kui ta Poolsaarele esimest korda saabus,
nägi ta kaugemal vaid üksikuid kalalaevu, nüüd sõitis erinevaid aluseid risti-rästi üle vee kogu valge aja ja pimedaski võis tihti näha valgustäppe merel. Ta oli siin elanud juba mitmeid aastaid ning polnud selle aja jooksul kordagi käinud kaugemal kui riigi pealinnas. Järsku tundus Alexile, et ta hakkab manduma, laisaks muutuma. Tore on elada kui kaunis Katarina ja sõbrad on su lähedal, veedad nendega koos õhtuid, teed sporti ja veidi tööd ka, aga suures pildis meenutab kõik külaelu ning Alex on ju ikka rohkem linnapoiss.

Alex mõtles, et Poolsaart võis siiski pidada täitsa korralikuks linnaks. Möödunud aastatega oli palmide vahele elama asunud kümmekond tuhat inimest. Lisaks käis siinsetes firmades tööl
tuhandeid kohalikke elanikke, kes elasid väljaspool Poolsaart. Omavaheliseks suhtluskeeleks oli elanikel kujunenud inglise keel, kuigi ülejäänud riik rääkis hispaania keeles. Seetõttu või tänaval kuulda mõlemat keelt ja ka kahe keele segu. Kodudes räägiti midaiganes keeli, sest emakeeli on elanike seas esindatud palju. Poolsaarel räägitavat inglise keelt ei peakski
enam inglaste keeleks pidama, see oli tegelikult edasiarendus paljude muid keeli emakeelena rääkivate inimeste ühisest viisist omavahel suhelda. Linnas võis kuulda tõelisi hübriidlauseid nagu „vamos to beach“, kus peamised keeled segamini esinesid. Täitsa juhuslikult oli Alex kuulnud ka, kuidas selgelt hispaania keele taustaga puberteet teatab teisele, et tal on pohhui, mida teised arvavad, ja mingu nad õige nahhui, kui ei meeldi. Alex mõistis sõnumi sisu.

„Siiski, siiski,“ mõtles Alex, „meie Poolsaar on ikka paras küla.“ Maailma mastaabis pole siin linnast lõhnagi, kuigi nii mõnigi sama suur asula omab siin-seal linna staatust. Inimesed teadsid teisi nägupidi, mingit pätti naljalt teha ei saanud, loomulik naabrivalve oli kõikjal olemas. Elu oli turvaline ja rahulik, samas sotsiaalselt üsna aktiivne. Võib-olla andis linnaliku
mõõtme välja ettevõtluse pool. Enamik elanikke oli seotud vähemalt ühe äri või teenusepakkumisega. Peaaegu kõiki tegevusi sai elanik sisse osta, alates koristusest kuni millegi tootmiseni. Tegutses ka mitmeid eksportivaid firmasid. Aga  päris isemajandav see väike džungliga kaetud maalapp loomulikult ei olnud. Sellele viitasid muu hulgas ka merel seilavad paadid, mis tõid müüki kõikvõimalikku kaupa ja pakkusid transporditeenust pealinna.

Täna oli siiski tähtis päev. Esimest korda kogunes F-Klubi liikmeskond oma kokkusaamisele Poolsaarele. Pooled liikmed elasid niikuinii siinsamas. Ülejäänud polnud soovinud
troopikasse elama tulla ning lendasid kokku kõikjalt mujalt. Õhtul oli toimumas klubi sotsiaalne kokkusaamine ning järgmisel päeval olid plaanitud arupidamised. Mis täpsel aruteluks pidi tulema, Alex ei teadnud. Tegelikult polnud F- Klubi juba mitu aastat sellist suurt kokkusaamist teinud, sest Poolsaarele tulnud inimesed ei tahtnud alguses palju ringi liikuda, kuid mingi suhtlus liikmete vahel siiski käis pidevalt.

Rudolf lösutas jätkuvalt hotelli diivanil ning ootas järgmiste külaliste autot. Hotelli valge sõiduk kimas edasi-tagasi lennujaama ja Poolsaare vahel. Saabuvate klubiliikmete tervitamine kestis veel päris mitu tundi. Tema suurimaks  ülesandeks lähipäevil oli Poolsaare eluolu tutvustamine siiasaabunud külalistele. Rudolf harjutas mõttes oma etteasteid ning manas silme ette pilte toimunust.

Džunglilinnake oli üles ehitatud edukalt ilma välise maailma sekkumiseta. Algne hirm, et mõni suurriik hakkab liigset huvi tundma nende arenduse vastu, oli olnud asjatu. Poolsaarel
polnud ei sõjalisstrateegilist väärtust ega suurt maavara, mida keegi demokraatia toomise sildi all omale oleks tahtnud. See, et siin elas nüüd hulk nutikaid ja aktiivseid inimesi, ei huvitanud kedagi. Poolsaar ei meelitanud ligi ka turiste, neid polnud kohalikele uuselanikele esialgu tarvis. Küll aga oli selgeid muutusi riigi ja pealinna arengus. Tänu uuele jõukale külale ja selle elanike tihedale voorimisele pealinna vahet hakkas endine veidi lohakas, räpakas ja laisk suurlinn muutuma. Jõukamate klientide meelitamiseks vuntsiti söögikohti puhtamaks ja ägedamaks, avati kauplusi ning loodi uusi ärisid. Poolsaare elanikud ise olid ka pealinnas mõningaid teenuseid pakkuma hakanud. Lisaks toimis aktiivselt juba varem alanud kauba pakkumine merel ja randades.

Kõige eelneva tulemusena märgati lähivälismaal, et riigist on saanud turismi sihtmärk. Puhkusereisile tulijate ning seljakotirändurite hulk oli kõigest mõne aastaga neljakordistunud, riigi president plaanis juba uut ja uhkemat lennujaama hoonet ning taksojuhid särasid rõõmust. Turistid omakorda tõid riiki värsket raha ning see innustas ettevõtlikumaid avama taas uusi teenuseid ja ärisid. Riigi autokraatne president mõistis hästi kasu, mida oma ühest poolsaarest loobumise diil oli toonud ning ta pidas kinni kokkuleppest, et Poolsaare elanikel on oma seadused ning riigi seadused ja maksud neile ei kohaldu.

Rudolf oli suutnud üles ehitada Poolsaare juhtimisstruktuuri peaaegu iseseisvalt ja ilma ühtegi ametnikukohta loomata. Iga kümnekonna pere kohta oli nende seast leitud üks perede esindaja. Selliseid inimesi oli kokku pea pooltuhat. Vastavalt elukohtade asetusele moodustusid nii-öelda linnaosad, õigemini küll maa-alad, kelle perede esindajad valisid endi seast ühe esindaja. Selliseid teise taseme esindajaid oli umbes poolsada. See seltskond omakorda valis endi seast seitse juhtimisnõustajat. Rudolf kohtus oma seitsme samuraiga pea iga nädal ning arutas, mida on vaja korraldada, ehitada,  arendada. Kõik esindajad ja nõustajad tegutsesid tasu saamata vabatahtlike juhtidena. Selleks et arendajate mõttemaailm avatuna hoida, vahetus osa esindajaid igal aastal uute vastu. Mingeid reegleid esindajate valikul ei olnud, inimesed võisid endi seast valida ükskõik kelle, peaasi, et tegemist oleks täiskasvanuga.

Elanikud saatsid soove ja mõtteid oma esindajate kaudu edasi Rudolfini ning nende elluviimine otsustati taas vastassuunalise liikumisega. Kui leiti, et asumile oleks vaja uut spordirajatist, võttis Rudolf kõigepealt asjakohastelt töötegijatelt info hinna, aja ja muu olulise kohta. Seejärel anti elanikele teada plaanist ning küsiti, kes soovib rajatist rahaliselt toetada. Nimetatud
info edastamiseks ja saamiseks oli välja töötatud rakendus, millele oli ligipääs kõigil elanikel. Kui arendusele reageeris piisav hulk inimesi ja eelarve sai nende poolt täis, siis tehti spordirajatis kiirelt valmis. Kui eelarve ei täitunud, siis järelikult polnud piisavalt laialdast huvi ja midagi ehitama ei hakatud. Kui rahastajaid oli palju, jagunes rahasumma nende vahel võrdselt, kuid üksikul inimesel oli võimalik ka eraldi suurema summaga arengut toetada. Variant oli tekitada  ühiskasutuses olev spordiplats või äriline teenus. Viimasel juhul olid elanikest rahastajad automaatselt selle äri osanikud.

Niisuguse süsteemiga polnud vaja „riigieelarvet“ ega kõikvõimalikke makse inimeste heaolu koormama. Poolsaarel korjati elanikelt vaid ühte maksu. Iga elanik maksis kord kvartalis kindla ja võrdse summa Poolsaare „kodanikuks“ olemise eest. Summa ei sõltunud sissetulekutest, elustiilist, harjumustest. Keegi ei sorkinud su rahakotis, polnud vaja takistada rahapesu, sest sellist asja olemuslikult lihtsalt polnud. Polnud vaja maksuametnikke, kes jälgiksid „õiget“ maksekäitumist, ega tohutuid arvutirakendusi, et arvestada sobivaid maksesummasid või tuvastada anomaaliad kodanike käitumises. Asi oli lihtne, Poolsaarel oli mõningane finantsvõimekus, et lahendada esinevaid probleeme või teha parendusi, mida elanikud ei finantseerinud. Poolsaarel polnud ka ühtegi panka, kogu rahaliikumine toimus krüptovääringus Fam, millega toimetamiseks piisas mobiiltelefonist, mullist või arvutist.

Ootamatute või suuremate jamade esilekerkimise puhul kutsusid Rudolf ja nõustajad kokku sobiva ala eksperte ja praktikuid elanike seast. Nendega koos leiti kiired lahendused ja inimesed, kes suutsid asju ära korraldada. Mingil hetkel avastati, et punt poolsaareväliseid kohalikke oli püstitanud džunglitukka telklaagri ning sättisid end elama sinnasamasse. Kiirelt hakkas kogunema prügi ja toimusid isegi mõned suhteliselt süütud vargused. Kuna Poolsaarel polnud politseid, sõjaväest ja piirivalvest rääkimata, siis kutsuti kokku paar kunagist turvafirmade omanikku, kes omakorda kaasasid mõned tugevamad mehed ning palkasid pealinnast grupi politseinikke ühekordseks missiooniks. Telklaagrile anti viisakalt teada, et neil on võimalik järgmiseks päevaks kadunud olla, võtta kaasa kogu prügi ning jätta alles korrastatud laagriplatsi. Mõned ülbema olekuga laagrilised vaatlesid lühikest aega taamal seisvaid politseinikke ning põgusa arupidamise järel noogutasid nõusolekuks. Päev hiljem kontrollima minnes oli laager tühi, mitte küll eriti puhas, kuid probleem sai lahendatud.

Rudolfi mõttelennu katkestas järgmise auto saabumine hotelli ette, mees ajas end diivanilt püsti ja läks vastuvõtuneiu juurde uute külaliste sisenemist ootama.