Lennujaama meeste WC-s tegi nooremapoolne (vist) jaapani mees omale lokitangidega soengut. Hakkan lendama Manilast Bangkoki. Aastavahetuse veedan Pattayal. 3 km pikk ja 50m lai raannariba on paksult inimesi täis. Ranna kõrval kulgev promenaad on täidetud sadadae telkidega, mille all kauplejad rahvale süüa-juua müüvad. Pakkuda on palju, puuviljadest prussakateni. Õnneks on üheks päevaks ka autotee antud
Kuulen, et kui sa tänapäeval AI-d ei kasuta siis pole sa mittekeegi. Oma tavaline ”I” on vist ühiskondadel hääbumas. Jõulud ongi seekord õigemad, kasutame AIsakellasid. Nende helina saatel mõned emotsioonid ja märkamised Filipiinimaal. Kolleegid registreerisid Filipiinidel meile firma. Läks ainult kuus kuud ja tehtud. Esitlesid nüüd firma dokumente, mille seas märkasin kolme suurt kaustikut. Nende
Lend Kolumbiasse (Costa Ricast) oli trikiga, pilet maksis 100$, hiljem selgus et käsipagasi eest tuleb tasuda ka 100$. Ostsin veel 35$ eest omale koha esimesse ritta ja selgus, et olin nagu vaese mehe äriklassis. Ühtki teist inimest esimeses kolmes reas ja laiade pinkide peal polnud aga süüa ja juua pidi ise ostma. Enne värskeid emotsioone
Pärast kommunistlikku Kuubat ja eriolukorras Trinidadi jõudsin Costa Ricasse. Siin, Kesk-Ameerikas on liiklus jälle õigel pool ja keel on taas hispaania. Pealinn San Jose on täitsa tore, asub umbes 1000m üle merepinna, seega ilm on nagu Eesti suvi. Kesklinnas on pikad kauplustega ääristatud jalutustänavad, söögikohtade kvartalid, ilusad rohelised pargid. Inimesed ajavad omi asju, turistid hulguvad
Trinidad on täitsa tore koht. Ilusad rohelised puudega kaetud mäed langevad ookeani, vahepeal mõni imepehme liivaga rand. Piisavalt ka lamedat maad. Kuigi see on Kaaribimere saar oleme tegelikult pea Lõuna-Ameerikas, kliima on troopiline, kogu aeg 30 kraadi. Pealinna Port of Spain tänavad on puhtad, kõnniteed käidavad, majad näevad korralikud välja, ka autod näivad head. Inimesed
Selle talve ”õppereisi” mõte on mõista kas Kariibimere ümbruses on hea. Olen varem käinud Bahamal ja Dominikaanis, nüüd ka Kuubal ning näinud sama merd ka Venezuela ja Colombia poolt. Enamus teisi saari on pisikesed ja seega valisin külastuseks välja suurema Trinidadi (ja Tobago). Peaaegu oleks sattunud ka Puerto Ricosse aga sain viimasel hetkel aru, et
Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed, on ühised sinavad veed… nii laulis keegi. Jamaikal ma pole käinud, aga Kuuba jäi nüüd tee peale. Lendasin Havanasse Dominikaanist, kohaliku lennufirmaga. Esimest korda kogesin, et lennuki teadaanded olid vaid hispaania keeles, inglise keelset infot ei antud. Lennuk oli korralik, rahvast oli vähe, tasuta serveeriti karastusjooke, rummi, òlut, kohvi.
Riigis on alanud reklaamiseaduse ajakohastamine, ministeerium soovib seadust teha selgemaks ja järgitavamaks. Mõistlik soov. Protsessi kaasati juba varakult palju huvipooli. Kah mõistlik. Huvipoolteks osutusid ka kõikvõimalikud paadunud võitlejad, kes on alati ja kõige vastu. Nemad tahavad ainult keelata ja piirata. Need kes ei joo võitlevad joomise vastu, kes kasiinos ei käi võitlevad hasartmängude vastu, osad
Viimasel ajal on sotsiaalmeedias hakatud flirtima ettevõtjate streigi ideega. Ma kirjutasin 2016.a, so juba kaheksa aastat tagasi oma raamatusse alljärgneva lõbusa peatüki, mis nüüd on ühtäkki omandanud seose reaalsusega. Avaldan selle vana nägemuse siinkohal tutvumiseks. Kuidas me saaksime vaba ja õnnelikuna elada sõltumatuna ühiskonna ülereguleeritusest ja survest? Meie meetodiks on enese ja oma elustiili
Romaan "Alex Globin. Poolsaar" on ilmunud ning suurtes raamatupoodides müügil. Minu esimene romaan viib meid lähitulevikku, kus inimeste pidev jälgimine ning sõna- ja mõttevabaduse puudumine on norm. Peategelane Alex on vabadust ja vabamõtlemist armastav mees, kes meelitatakse mängu, mille eesmärgiks on puurida ahistavasse ametnikeriiki väljapääsu avaus. Jälgimise eest pidevalt põgenev Alex harutab süsteemi kütkest lahti