Soojasaamise reis sai läbi. See oli ka siiani kõige pikem talvine järjest äraolemine, üle 80 päeva. Viimase kuu olin paikselt Tais, Pattayal, ei tormanud kuhugi, kirjutasin raamatut ja elasin suves. Olen varem korduvalt Taimaast kirjutanud, järgnevalt avan vaid oma erinevaid seosetuid emotsioone. Alustan küsimusega miks olla (talvel) peaaegu 3 kuud Kagu-Aasias ja mitte Eestis. Vastuse
Maailma mõnusaim lennujaam on Samui saarel. Tallinna lennujaam on väga tore ja sõbralik, aga jääb siiski Samui järel teiseks. Olles Samuil läbinud turvakontrolli, mis on vabas õhus jõuad ootesaali. Tähendab sammud katusealusesse, mis asub samuti vabas õhus. Kõrval on muruplats lösutamise toolidega kus ootajad saavad päikest võtta, taevast või lennukeid vahtida. Ootesaalis on sektsioon kus
Lennujaama meeste WC-s tegi nooremapoolne (vist) jaapani mees omale lokitangidega soengut. Hakkan lendama Manilast Bangkoki. Aastavahetuse veedan Pattayal. 3 km pikk ja 50m lai raannariba on paksult inimesi täis. Ranna kõrval kulgev promenaad on täidetud sadadae telkidega, mille all kauplejad rahvale süüa-juua müüvad. Pakkuda on palju, puuviljadest prussakateni. Õnneks on üheks päevaks ka autotee antud
Kuulen, et kui sa tänapäeval AI-d ei kasuta siis pole sa mittekeegi. Oma tavaline ”I” on vist ühiskondadel hääbumas. Jõulud ongi seekord õigemad, kasutame AIsakellasid. Nende helina saatel mõned emotsioonid ja märkamised Filipiinimaal. Kolleegid registreerisid Filipiinidel meile firma. Läks ainult kuus kuud ja tehtud. Esitlesid nüüd firma dokumente, mille seas märkasin kolme suurt kaustikut. Nende
Lend Kolumbiasse (Costa Ricast) oli trikiga, pilet maksis 100$, hiljem selgus et käsipagasi eest tuleb tasuda ka 100$. Ostsin veel 35$ eest omale koha esimesse ritta ja selgus, et olin nagu vaese mehe äriklassis. Ühtki teist inimest esimeses kolmes reas ja laiade pinkide peal polnud aga süüa ja juua pidi ise ostma. Enne värskeid emotsioone
Pärast kommunistlikku Kuubat ja eriolukorras Trinidadi jõudsin Costa Ricasse. Siin, Kesk-Ameerikas on liiklus jälle õigel pool ja keel on taas hispaania. Pealinn San Jose on täitsa tore, asub umbes 1000m üle merepinna, seega ilm on nagu Eesti suvi. Kesklinnas on pikad kauplustega ääristatud jalutustänavad, söögikohtade kvartalid, ilusad rohelised pargid. Inimesed ajavad omi asju, turistid hulguvad
Trinidad on täitsa tore koht. Ilusad rohelised puudega kaetud mäed langevad ookeani, vahepeal mõni imepehme liivaga rand. Piisavalt ka lamedat maad. Kuigi see on Kaaribimere saar oleme tegelikult pea Lõuna-Ameerikas, kliima on troopiline, kogu aeg 30 kraadi. Pealinna Port of Spain tänavad on puhtad, kõnniteed käidavad, majad näevad korralikud välja, ka autod näivad head. Inimesed
Selle talve ”õppereisi” mõte on mõista kas Kariibimere ümbruses on hea. Olen varem käinud Bahamal ja Dominikaanis, nüüd ka Kuubal ning näinud sama merd ka Venezuela ja Colombia poolt. Enamus teisi saari on pisikesed ja seega valisin külastuseks välja suurema Trinidadi (ja Tobago). Peaaegu oleks sattunud ka Puerto Ricosse aga sain viimasel hetkel aru, et
Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed, on ühised sinavad veed… nii laulis keegi. Jamaikal ma pole käinud, aga Kuuba jäi nüüd tee peale. Lendasin Havanasse Dominikaanist, kohaliku lennufirmaga. Esimest korda kogesin, et lennuki teadaanded olid vaid hispaania keeles, inglise keelset infot ei antud. Lennuk oli korralik, rahvast oli vähe, tasuta serveeriti karastusjooke, rummi, òlut, kohvi.
Romaan "Alex Globin. Poolsaar" on ilmunud ning suurtes raamatupoodides müügil. Minu esimene romaan viib meid lähitulevikku, kus inimeste pidev jälgimine ning sõna- ja mõttevabaduse puudumine on norm. Peategelane Alex on vabadust ja vabamõtlemist armastav mees, kes meelitatakse mängu, mille eesmärgiks on puurida ahistavasse ametnikeriiki väljapääsu avaus. Jälgimise eest pidevalt põgenev Alex harutab süsteemi kütkest lahti