Saan öelda, et võin ennast täna eestlaste enamuse hulka arvata. Suur osa inimesi ei tea, kelle poolt järgmistel valimistel hääletada ja seda ei tea minagi. Juba ammu tegelikult ei tea. Aga pidevalt on sisendatud, et valima peab minema, sest muidu saavad kesikud (või keegi teine “halb”) võimule. Selline valimisnõue on puhas propaganda ja nõuab tegelikult oma väärtuste vastu minemist.
Valimisteni on veel mitu kuud aega, aga juba on kõik kohad juhme reklaame täis. Tundub, et tulemas on missi ja misteri võistlus eesmärgiga välja selgitada kõige armsam peaminister. Mul täitsa suva, kes seda positsiooni täidab. Mind huvitab, milliste nägemustega parandatakse minu kui kodaniku elu.
Ma olen otsustanud, et mu mälu pole väga lühike. Seega need, kes Eesti riigi kodanikele on halba teinud, ei pea minu poolt valituks saama. Niisiis minu lihtsustatud tagasivaade võimu tegevusele. Pärast vabaduse saabumist tehti palju reforme, arendati ja ehitati riiki, tehti oma raha ja liituti Euroopa Liiduga. Olin rahul. Sellest ajast edasi, ehk umbes viimased 15 aastat on toimunud stagnatsioon. Põhiliselt tegeleti järjepanu piiramisega, määruste loomisega, maksude tõstmisega ja riigi eemaldamisega kodanike huvidest. Ma mäletan kes võimul oli. Enne viimast võimuvahetust ma soovisin, et praegust liiki valitsus võimule tuleks. Uskusin, et just nemad on võimelised meie elu ja majanduse ennaktempos p..sse keerama. Ja ma ei pidanud pettuma (kuigi paljud mõjud alles avalduvad mingi aja jooksul). Kiire allakäik on antud juhul palju parem kui jätkuv lõputu aeglane allatiksumine. Nüüd on hakatud asjast aru saama ja on lootust, et mõistusega tegijad naasevad riigi arendamise juurde. Esialgu kõigest lootus.
Praegusest võimust ei soovi ma valida mitte kedagi, sotsialismist tulnuna hämmastab mind, et keegi üldse punaseid valib. Eriti veel nüüd, kus on nähtud neid ka uuesti pukis. Roheliste ümberjagamise maailm pole minu jaoks ja siniste absoluutselt arusaamatu mõttetus on mõistetamatu. Kollased vingerdavad ikka samade inimestega, kellega stagnatsiooni ellu viidi ja miskit usaldusväärset pole ma ka sealtpoolt näinud. Kuidas siis oma valimisotsust kujundada?
Olen leidnud, et annan oma hääle sellele, kes selgelt välja lubab neid asju mida minusugune kodanik hetkel soovib. Valinud olen ainult ühe lubaduse: vähendame märkimiväärselt makse (erinevad aktsiisid, käibemaks, mis kriisi ajal tõsteti “ajutiselt” kõrgemaks jne). Tingimuseks on see, et vähenev maksulaekumine kaetakse ainult riigi kulutuste vähendamise abil. Punkt.
Kes seda lubab, seda valin. Mis nägu ja mis värvi see partei on, pole hetkel oluline. Kui sellist lubajat ei tule, siis ei vali. Minu kodaniku kohus on mitte teha seda, mis meile kõigile kahjulik on.
Siiski, uus võim võiks reguleerida ka poliitreklaami. Edaspidi tohiks poliitikute puhul näidata ainult nende nägu neutraalsel taustal. Igasugune elustiili näitamine ning emotsionaalne muusika reklaamis on keelatud. Reklaami lõpus tuleb lugeda kiire ja igava häälega hoiatus “Ettevaatust tegemist on poliitreklaamiga. Bullshit võib kahjustada teie heaolu.”
