Hiljuti tabas avalikkust šokk mõnede ajude muundumisest pähkliks. Pähkliajude reaktsioonid olid valulised ja ilmselt õigustatult. Kuid kui pähkliajule ei meeldi, et teda pähkliajuks kutsutakse, siis see veel ei tähenda, et ta pole pähkliaju. Pähkliaju äratundmiseks on vaja teda vaadelda ja tema väljaütlemisi kuulata. Pähklike üldjuhul arvab, et ta juhib tähtsaid asju, nagu riik näiteks. Aga
Jõudsin Filipiinidele ja selgus, et päike ei paistagi siin kogu aeg, hoopis vihma sajab. Aga õnneks on soe, las sajab. Sisenemine riiki toimus hetkega ja taksosõit linna ei maksnud palju. Täiesti harukordselt ei saanud seekord ka takso hinnaga petta. Saabusin algatuseks sinna linnaossa kus välismaalased põhiliselt käivad - "tüdrukute" tänava lähedusse. Pärast hotelli majutumist jalutasin
Sain Finnairi uue lennukiga sõita. Reklaamiti, et salongis on vaikne ja õhk on puhas. Kuid tuleb välja, et ka vaiksel salongil on kaks poolt. Kui varem magasin ühtlases müras, siis nüüd ärkasin iga kord kui keegi tualetis vett tõmbas. Järelikult oli lennuk vaiksem küll. Ja kõik teenindajad lennukis olid asiaadid. Soome lennufirma on lõpuks suutnud
Lõpuks on hakanud ka mõned arvamusliidrid märkama, et meie majanduselus on miskit lahti. Ja märkamise tulemusena on tekkinud teemaks riigi kaotatud kümnend. Nüüd jääb oodata, et arvamusliidrite mõjul tekivad ka teadmiste ja oskuste liidrid ning arvamise asemel hakatakse midagi ette võtma. Aga kuhu see kümnend siis kaotati ja kes midagi kaotas? Ja kas keegi seda
August on käes ja tulevad kahtlused, et suvi hakkab läbi saama. Ühelt poolt on tunne, et tõeliselt head suveilma on nagu vähevõitu olnud, teiselt poolt aga tundub tänavune suvi pikana. Ilmselt sellepärast, et juba maikuus oli suvi olemas. Igal juhul on suvi ikka ja jälle tore ja kõige parem aeg siinmail. Mina püsin seetõttu suvel
Istudes Helsingi lennujaamas ja oodates Korea lendu, tunnen kuidas maailm on pisemaks läinud. Aastaid tagasi oleks selline Aasiasse minek tundunud suure ettevõtmisena, nüüd aga ei erine see palju Narva või Võrru minekust. Istud lennukisse, sööd, jood ja tukud veidi ning oledki teisel pool kera. Tegelikult on see päris mõnus tunne, väiksem maailm on ka kodusem.
Järjest rohkem räägitakse ja kirjutatakse, et elama peab hetkes, kogu aeg peab olema kohal. Paljud meist juba usuvad seda, püüavad aga-ajalt hetkes olla, harjutavad kohalolekut. Mulle ei meenu kes ütles, et "kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta". Selgeks hakkab aga saama, et "kes elab mineviku ja tulevikuga, elab olevikuta". Olen juba üsna kaua praktiseerinud hetkes
Ma olen maailmas saanud ringi rännata, külastanud umbes 50 riiki ning püüdnud olla võimalikult avatud maailmavaatega ja propagandast sõltumatu. Loomulikult võrdled teel olles erinevaid riike ja regioone nii omavahel kui oma koduga. Paar päeva tagasi tekkis mulle järsku mänguline mõte, et meie kodumaad on nagu inimesed, neil on oma vanus ja sellega seotud käitumismallid. Need
Ühes varasemas loos lubasin Kolumbia rõõmude juurde tagasi tulla Barranquilla karnevalile minnes. Vahepealses loos lõbustasin end poliitikute tögamisega, kuid loomulikult on korralik karneval tähtsam kui poliitikute eneseupitamine. Niisiis, karneval on ainus aeg kui Barranquillasse turistid tulevad. Muul ajal on see lihtsalt suur ja kuum linn, kus tehakse igapävast tööd ja elatakse elu. Kuigi linn on
Kolm nädalat Kolumbias tuuritades tekib kahtlus, et kõik ei saa ju nii ilus olla kui paistab. Ning terane eurooplase silm hakkab leidma märke, mis näitavad, et siin on asjad tegelikult halvasti. Näiteks inimesed jalutavad tänaval ja joovad õlut. See on kohutav, sest nii ei ole ju korda. Lisaks saavad nad napsu osta igalt poolt, igal